Head alanud aastat! Hilja küll, aga parem ikka hilja kui mitte kunagi, arvan mina. Mis ta siis nii hilja ikka on? Mis sellest, et kolme kuninga päev möödas ja hispaania lastel kingitusedki juba ununenud? Meil on ikka kuusk toas ja jõulukard hekil. Külmkapis on veel kilo piparkoogi tainastki. Kõik hilineb meil sellepärast, et tulime äsja reisilt. Olgu, olgu, ei jõudnud me kaks tundi tagasi koju midagi. Jõudsime juba teisipäeval. Aga siis oli nii palju tegemist kodu, asjade ja iseendaga, et kõik uue aasta soovid ja muud traditsioonilised tegemised jäid tegemata. Ning kohe ülejärgmisel päeval tuli ka lasteada minna. Pole meil siin midagi lahedat põlve kuuma päikese all.
Kui jutt juba ilmale veeres, siis sellest tahaks nüüd küll pisut rääkida. Issi ütleb, et see talv on meie neljast kõige külmem. Mina esimest ei mäleta, olin siis veel ju päris titt. Villem, see ei mäeta sedagi, sest kui tema oma nina välja pistab, siis on seegi talv otsas ja järgmise talve jaoks, vabandage mind väga, julgen öelda küll, on ta veel paras tutulutu, kes maailmaasjadest midagi ei taipa. Muidu näib ta meil viimasel ajal õige toimekas olevat, togib emmet muutkui seestpoolt ja tahab hommikul süüa. Täna hommikul näiteks, ma arvan, et ta tahtis hambaid pesta. Emme peab küll ühe hambaharja ära sööma, et Villem saaks suuhügieeni pidada. Näe, läkski jutt rappa. Pidin ju ilmast rääkima. Asja juurde siis! Meil ulub tuul ümber maja ja sooja on ehk vaevalt viis kraadi. Eile näidati uudistest, et kui õues on pluss viis ja puhub 100 kilomeetrine (miks mitte liitrine?) torm, siis tunned nagu oleks -15 või umbes sinnakanti (kes seda täpselt enam mäletab). Ja nii me ka tunneme. Õue naljalt ei lähe. Kui täna sadama hakkaks, mida viimasel ajal teeb pidevalt, tuleks lund. Ja see oleks meil juba ime! Selline ime juhtus paarsada kilomeetrit põhja pool Valencias, kus eile õhtul oli maa päris valge. Arvestatagu, et me elame ikkagi Vahemere ääres ühes kõige soojemas piirkonnas. Kui siia talvel juba lumi jõuab, siis on kliimasoojenemine nii silmaga nähtav, nagu lusikas kohvitassis või kärbes piima sees. Vanamehenässid teavad meil rääkida, et pole nemad veel sellist ilma näinud. Sajab ja sajab siin Alicantes pidevalt. Puud on meil järjekindlalt vettinud, nii et ei saa kaminasse tuld teha. Hakaku issi või puukuuri ehitama. Esimesel aastal, tuli kogu aasta peale vast viis korda kerget seenevihma. Sel aastal ladistab juba ühel nädal kümme korda rohkem vett alla. Ent see pole veel midagi, tuleb aus olla, meil on vedanud. Vaadake vaeseid andaluuse, nemad on juba alates jõuludest vähemalt põlvist saati vees. Üks tädi andis eile otsad, kui nägi, et tema toas oli vesi. Kurvastas nii, et sai infarkti, kukus maha ja lõpuks uppus sellesse va sitavette ära. Nii meil on. Ärge arvake, et vedeleme siin banaani all ja laseme möiraahvil kollase vilja kübemeid neelu pudistada. Peame meiegi oma eluolu pärast võitlema nii, et kopsud maksas või kuidas seda öeldakse.
Ma enne vihjasin reisile, millelt me tagasi jõudsime. Jah, sai ka reisikirja peetud. Viitsiks nüüd vaid seda siia trükkida. Küll ma võtan selle ette. Kas juhub see nüüd täna või täna kolme aasta pärast, seda ma ei oska veel öelda, aga ta tuleb, see on kindel.
Kas ma ütlesin, et Bea jätab meid maha? Kahju temast, arvame kõik, et ta on parim lapsehoidja. Tal vedas, sai vabatahtlikuks Boliivia metsa. Rikkaks ta seal ei saa, vastupidi, peab ise peale maksma, et vaeseid boliivia indiaanlasi, kuskil keset džunglit psühholoogiliselt nõustada. Ta ise tahab sinna minna. Mis saab olla veel tähtsam? Kas on siis vaja senti taskus, kui saad teha seda, mida sa kõige rohkem tahad? Bea jaoks ei ole. Tema tahab minna ja meie anname talle selleks loa. Mine Bea, mine, aga vaata, et sa sinna päriseks ei jää. Pean temast pildi tegema, et Villem-poisski näeks ühel päeval, kellest ta ilma jääb. Täna Bea tuleb ja see on hea. Meie tantsime ja mängime veel sada kuut mängu. Kujutan juba ette, kui kõrgeks on Bea meie järgmise lapsehoidja kandidaadi hindamislati ajanud. Eks meil tuleb seda uut siis varsti otsima hakata.
Olgu, jätan selle kirjutamise hetkel siiapaika ja lähen Jossule dressipükse ostma. See jättis oma viimasedki korralikud püksid Eestisse ja laseb nüüd suure külmaga palja pepuga majade vahel. Kahju hakkab kohe teisest.
No comments:
Post a Comment