Laatsaret

Siin on nagu haigemaja. Kõik on enam või vähem haiged. Kõige vähem haige on emme, tema sörgib meil sabas. Tunneb, et midagi on tulemas, kõris kriibib ja muidu on kah kehv, aga ta peab ennast veel terveks. Tagant teine on issi. Tema veab ikka veel jalga järel ja tema köha ei taha samuti järele anda. Täna mõtles, et nüüd on saanud uue haiguse ja varsti on tulikuumalt sängisügavustes. Tema kurvasutseks pole vähemalt õhtuni nii näinud. Ma arvan, et ta on meil nagu Kunksmoor, kellel oleks kole kurb ühest toredast luude ja liigesteni lõdisema ja valutama paneva haiguse ärajäämisest. Esiotsas tuleme meie Jossuga. Kumb ees on, seda otsustage ise. Mina ärkasin 38se palavikuga. Jossul oli vaid 37,6. Ma olin öösel oma noosi paratsetamooli saanud, sellest see madal temperatuur. Jossu sai rohtu just tõustes. Ega palvik polnudki rohuga maiustamise põhjuseks. Põhjuseks oli peavalu, mille pärast ta meil pilli lõi. Nii lõi pilli, et emme arvas, et kohe on vaja kiirabisse minna või tuleb peiedele mõtlema hakata. Oli, mis oli, kui emme voodiäärel istus ja mina ka sinna läksin, tobus Jossu kähku ning juba paari tunni pärast tahtis ta õue minna või külalapsi tuppa lasta. Need ajasime me minema. Terve päeva sai Jossu palavikuta hakkama. Minul oli lõunaks 39 ja siis oli aeg rohumaiust saada. Sellest siis see, et õhtul kui Jossul oli 39, olid minul üsna jahedad käed. Olen kindel, et nii see asi ei jää. Mõelge siis ise, kummal meist on koledam seagripp. See, et meil seagripp on, selles pole kahtlust. Vaadake näiteks millised sümptomid minul on: oksendama ajamiseni vastik köha (eile õhtul oksendasin õhtusöögi köha sunnil padjale), siis nohu, nina ei käi enam piiksugi läbi, veel kõrge palavik, mida taltsutab vaid rohi. Lisaks, ütleme Jossu pea- ja muu värgi valu. Rohkem polegi vaja asju üles lugeda, haigus on tuvastatud. Aga ühe asja paneks siiski veel siia ritta: Jossu klassist on üks tüdruk ametlikult seagripis. Ma arvan, et viimane loeb juba väga.