Käbisid korjamas

Tere!

Eile oli minul jonnipäev. Terve päeva jonnisin. Nii tuli see 3. eluaasta. Ei ole lihtne olla kolmene, ütleb mõni selle kohta. Ja mina lisan: jaa, nii ta on, mis sa teed. Kõik oli vastuoksa. Isa oli vastik ja Jossu kiuslik, emast ei tasu rääkidagi. Kommi ei anta, sadat nätsu ei saa, õhtul pannakse magama, see pole kellegi elu! Ja nii ma jõurasin terve päeva. Jõurates jäin ka magama. Kaks minutit enne uinumist karjusin veel isale, et mina küll magama ei jää, mine sa ka õige metsa!

Ega tänane hommikki mul hästi alanud. Ema ei hüpanud 9 naksti trikki ja ei pannud mind riidesse. Sellest läks tuju räbalaks ja ma jätsin ta vihaga sinnasamma voodisse kopitama. Kasvagu talle juured alla! Õnneks on mul vend kutsuda, kes mu riidesse paneb. Nagu ka eile, kui ma ei tahtnud oma isale isegi peale vaadata. Nii vihane olin. Jossu on mind kaks hommikut riidesse pannud. Paneb sokid ja pusa ja aluspüksid, enne veel pissitab. Ta on mul nii hea, mis aga ei tähenda, et ta poleks ühte korralikku tutistamist ära teeninud. Aga talle meeldib endale ka mind korda seada ja sageli ta naerab, kui ma teda klobin.

Täna sai hommikul nalja. Jossul oli kange magusaisu ja ta hakkas endale pannkooke tegema. Kui ta mune kaussi lahti lööma hakkas, läks kogu munasisu põrandale. Tema seda koristada ei tahtnud, nii vastik paistis talle see ilalärakas põrandal. Kes oleks pidanud seda siis korsitama? Tema idee ja tegu ju! Issi sundis teda rookima ja pärast ka kooke tegema. Jossu oli köögis vang, kes ei oleks enne sealt välja saanud, kui köök korras ja koogid tehtud. Pool tundi ta jõuras ja otsis põgenemisplaani (üritas isegi Toledo noaga issit ähvardada), siis rahunes maha ja tegi kõik ära. Meie saime mõnusa magusa lõunasöögi. Kui teda veel veidi õpetada, siis võin ma varsti temaga kahekesi koju jääda: suur vend hoolitseks minu eest.

Pealelõunal läksime metsa käbisid korjama. Neid on jube mõnus külmadel novembriõhtutel kaminas säristada. Nagu Kunksmoorid istume oma elutoa valgel vaibal ja vaatame võbelevat käbihalo läbi kamina klaasukse. Kaks suuremat kilekotti korjasime käbisid täis. Neist peab nüüd nädala läbi saama. Lisaks käbidele tõime ka küttepuid. Alguses korjasime niisama metsaalt, mida leidsime (kuid me leidsime vähe), siis läksime edasi ja leidsime põlendiku. Kus sealt oli alles saagida! Saagisime kohe mitu puud parajateks autosse pandavateks tükkideks. Puukoor oli tahmane ja määris meie riided ära. Kes sellest hoolis? Selle koha peal oli puud nii palju, et kui keegi teine haisu ninna ei saa, on meie kaheaasta kaminapuude varu kindlustatud. Häda on vaid selles, et koht on suht tee ääres ja kui keegi mööda sõidab, siis peab ennast peitma, sae kaugema viskama ja niisama liblikateadlasi mängima. Mis aga peale autosse istumist sai, seda ma enam ei tea, sest uni lõi mulle otsekohe justkui nuiaga pähe. Läbi une meenub veel midagi ühest tädist, kes meile rattega järele kimas ja karjus: pidage kinni te metsavargad!