Mis nüüd küll saab? Nii palju on teha. Kolmapäeval juba lendame Eestisse. Vahepeal tuleb käia Kuba sünnipäeval ja siis teha veel sada kuut asja. Ma ei teagi, kas ma ratsutama jõuan. Peaks ikka jõudma. Võibolla siis homme hommikul. Aga meil on nii kuum, et hobustel on niisama ilma kappamatagi keeled pikalt suust väljas. Nagu sellel va tobul oraval Ice Ages, mida ma laupäeval vaatamas käsin. Esimest korda elus siis kinos.
Algus oli lahe. Sain suure-suure popkorni karbi ja pudeli vett. Pepu alla pandi padi. Istusin nagu tuus ja mulle meeldis väga seal popkorni näost sisse ajada. Aga siis kui tuled ära lasti ja ekraan valgeks läks, läks asi käest ära. Kõigepealt polnud väga vigagi. Mõni Adolfo Dominguesi reklaam ja veel muud pudi-padi. Seejärel tuli kohe see õudse näoga orav, kes oma juhmi tõru taga ajas. Mulle ajas see koll nii hirmu nahka, et ma tahtsin kinost ära. Nii läkski emme minuga välja, film jäi endal nägemata ja puha. Kolasime mööda poode ja ootasime issit, Jossut ja Oscarit, kes jäid kolliga pimedasse saali. Mina ei tea kuidas, aga lõpuks pääsesid nad elusalt sealt siiski välja. Ma lubasin aga, et ma ei lähe enam kunagi kinno.
No comments:
Post a Comment