Valdelinareses suusatamas

Ma olen muidu vägev sõjamees, aga hiljuti saabusin suusareisilt, millest ma tahaks veidi kirjutada.



Nii ta siis tuleb!


Täna oleme suustamas, sest eile tulime. Pakkisime jälle oma kuus-seitse asja kokku ja sõitsime 330 kilomeetrit põhja poole, Valdelinarese suusakeskuse (http://valdelinares.nievedeteruel.com/) lähistele, Mora de Rubielusesse. Igavesti ägedasse külla, kus meil on kena öömaja. Teistpidi on see naljakas ka, sest esmalt ei töödanud seal küte, siis ei olnud sooja vett. Hommikuks tulid aga õnnele au andes mõlemad.


Samal hommikul jõudis kohale ka issi sünna. Jossu ja emme ärkasid varem üles, käisid metsast kunstlilli korjamas ja poest kinke ning kooke toomas. Peale tseremooniat hakkasime mäkke sõitma. Maad oli üksjagu, nii 28 kilmeetrit. Esimene osa sellest läks kiirelt, teises osas pidime aga sinka-vonkatades mäkke roomama.

Pool üksteist olime kohal. Emme läks poiskesega suuski rentima, meie issiga suusapileteid ostma. Kui meil läks asi ludinal, siis neil oli vaeva ja valu küllaga. Seisid vaesed viisteist minutit koolilaste sabas ja siis öeldi neile, et teile me küll suuski ei anna, sest teil pole passi ega midagi. Emme vihast roheline, poiss mossis nagu ikka pidid koos mäest alla teise lähimasse laenutusse minema. Seal oli neil ka õnne.

Meie haarasime issiga kohe härjal sarvist ja läksime suusatama. Mina siis esimest korda oma uute indiaanlase suuskadega. Lasin viuu nagu muiste issi jalgade vahel. Tüütu oli pärast tõstukil üles sõites seista. Oleks soovinud istuda. Palav oli ju ka. Päike pleekis lagipähe, mina aga kandsin alpipüksjopet. Seiniks kuni meie omad tagasi jõudsid, oli enamus mu tossust väljas. Törts oli veel sees, seepärast olin ma nõus minema uusi nõlvu vallutama.


Minu elu teine nõlv oli raskusastme värvilt punane. Värve on teisigi. Algajatele roheline, seal ma alustasin. Tublimatele, nagu Normunds, sinine. Punane on muidu proffidele. Üle jääb veel must, mis on hullumeelsetele kondimurjatele. Mustale tavaliselt ei minda. Et asjast aimu saada, panen pildi, kuidas näeb välja punasel suusatamine .

(http://www.youtube.com/watchv=csDme6WrMyk&eurl=http://zaragozame.com/2008/02/11/pista-roja-en-javalambre/&feature=player_embedded)



Esimesel korral kukkusime issiga kaks korda. Lund läks näkku ja jope alla. Jube oli ka. Sellega asi piirdus, rohkem me enam sellele nõlvale ei roninud. Edasi läksime sinisele. Sealt lasime ka paar korda alla, kuni viimane toss minust välja auras ja jonn selle asemele tuli. Selline jonn tuli peale, et tahtsin tõstukilt alla hüpata. Issi hoidis mind kinni. Ja siis tutistas, et jonni ära ajada. Viimaks läks ta ära küll, aga suustada ma enam ei tahtnud ning emme tuli minuga mäe jalamile päikest võtma. Seal oli Nils-poiss koos Inese lastega. Mul vedas, sest ma sain ka suusakepid, mida ma nii väga igatsesin. Teisel päeval, kui ma suusatamisest kuulsin, andsin kohe kõigile teada: "Kepid kaasa!" Mina enam ilma keppideta suusatama ei lähe!

Sel ajal, kui me emmega päevitasime, lasi issi Jossuga liugu. Umbes tunni aja pärast tuli issi emmet välja vahetama, sest kaua sa jõuad mäest üles-alla lasta. Emme lasi siis ka tund-poolteist ning umbes kolm Hispaania aja järgi hakkasime oma kodukülla sõitma.

Kodus puhkasime tunni või paar ning õhtul läksime lähedal asuvasse restorani mulle suuski hankima. Seal sain Inese lastega hullata. Tal on kaks tüdrukud, viiene ja kolmene. Parajad väänikud. Kella kaheksaks olin mina nii läbi kui läbi ja vajusin sügavasse unne. Sellega oli esimesel suuspäeval kriips peal.


Teisel päeval otsustasime võimalikult vara mäele saada. Minul oli kaks paari suuski kaasas. Emme läks Jossuga esmalt sõitma. Mina pidin issiga minema, aga sel päeval polnud mul tuju. Ma ei tahtnud suuskadele mõeldagi. Nii me seal siis olime, kaks paari suuski issil käes. Nils tuli sel päeval ka. Pani kiivri pähe ja läks isaga mäele. Meie läksime aga minu isaga croissanti ostma. Kui tagasi jõudsime, oli emme Jossuga kohal ja issi kord mäkke minna. Jossu läks ka temaga kaasa, meie aga sõitsime emmega koju tuttu. Issi ja Jossu said õhtul Normundsiga koju.


Päris õhtul pimedas läksime oma külaga tutvuma. Ilus näis. Ristikäik oli ja puha. Käisime selle läbi pildini, kus Jeesus ristilt alla võeti. Jossu vingus mis kole, sest talle oli jänes püksi hüpanud. Edasi läksime Trufa Negrat otsima. Emme vajas meil ju spaad.


Trufa oli peen mis peen. Uksel öeldi kohe, et lastele siia asja pole. Sees nägime vannitoamantlis Normundsit, kes läks samuti spaasse. Normunds, vana pedant, kes sätib mustad sokid ka vanni alla piinlikult laitmatusse rivvi, näitas oma tuba. Seinal oli palja pepuga tädi. Normunds oli sellest nii elevil, et kohe-kohe oleks lendu tõusnud. Tuba vaadatud, hakkasime kodu poole minema. Teelt pidime ka kooke kaasa võtma, aga kuna koogipood oli selleks ajaks juba kinni, jäi see plaan plaaniks.


Veidi süüa, vanni ja siis kohe ruttu tuttu. Issi tuttu muidugi, sest mina ei taha ju emmega üldse enam tuttu minna. Samas peab emme mind jalutades opa ja selga võtma ning tema käsi on mulle sobivam. Nii on minuga kahe aasta ja kolme kuuselt.


Kolmandal päeval sadas meil külas vihma, mäe otsas aga lund. Ilm oli teiste päevadega võrreldes ka külm ja kõle. Tuul lõõtsus ja kõik oli märg. Suusatada ma ei tahtnud, kelgutada ka mitte. Jätan oma energia järgmiseks aastaks. Libisesin jääl täiuslikku spagaati. Emme arvab, et nüüd võib minust baleriin saada.

Issiga korjasime jäätükke ja ehitasime neist kindluse. Pärast tegime lumememme kindlust valvama. Nii see oli.

Viimasel päeval oli Jossul ka suusalusti napilt, sest nägu läks märjaks ja huuled hakkasid kipitama. Emme lasi Normundsiga paar korda punasest liugu ja pärast läksime kolmekesi koju. Issi jäi pikemalt mäele lumelauga kukkumist harjutama. Normunds tõi ta pärast jälle koju.

Päris õhtul läks emme spaasse ja meie ostma. Ostsime kooke ja pärast mulle lahedad kolme sinise triibuga valged Goodyeari tallaga botased. Nüüd olen ma nii kiire.

Päris viimasel päeval käisime meie küla kindluses ka ära. Rüütleid seal polnud ja vallutada poleks seal ka midagi olnud. Kindlus oli vastremonditud ja suurt tühja täis. Ajasime niisama ringi ja jõudsime tunniga sellest päris ära tüdineda. Aeg oli hakata koju sõitma. Kell üks saime liikuma ja lõpuks olime veidi enne kuut oma Alicante kopitavas kodus.

Nii see oli ja midagi pole enam lisada!