Kelle sõber?

Kulat, ütleb Iir, kui midagi välja ei tule. Nüüd ma tahan kirjutada hispaanlastest. Sellest, et neil ei tule ka midagi välja. Või kui tuleb välja, siis suure vaeva ja kilplasetööga. Võtame näiteks meie uue trammiplatvormi, mida just ehitatakse. Palun, siin ta on. Tegelikult ei olegi seal midagi. Kaks kuud tühja tööd ja ei mitte midagi. Valati valmis betoonist serv. Siis lõhuti seda, valati uuesti ja lõhuti jälle. Nüüd on ta peale kümnekordset üles ja alla ehitamist lõpus olemas. Siis pandi see liiva täis. Väristati suure kaadervärgiga kinni ja paistis, et paar päeva veel ja saabki uuele perroonile. Võta näpust kinni ja oiga, sest paar päeva hiljem toodi kopp kohale ja kaevati liiv välja. Nüüd on liiv väljas ja topitakse kaableid sisse. No, kas siis kohe ei saanud juhtmeid maha panna? Paistab, et neil tobukestel pole planeerimisest aimugi. Või siis on planeerimisest aimu, aga töö korraldamine lonkab. Kah võimalik. Ehk ei toodud juhtmeid kohale, aga töölistel kästi päev läbi midagi teha. Mis neil vaestel siis üle jäi, kui hakata suures tööpuuduses liiva kraavi viskama, teades, et seda kraavi on veel vaja. Ei tea. Naljakas ta on, mis sa sinna teed.
Me elame siin suures rolleriostu vaimustuses. Pühapäeval vaatasime kahte ja nüüd hakkame vist siis ühte ära ostma. Mina käisin kah nende peal. Äge oli. Tea, kas meile neid vaja ka on? Vast ostame ära ja keegi ei sõida. Mhh, aga emme tahab ka ja Jossu tahab, kuid issil on rahast kahju. Muidu tahab tema kah. Ei tea, mis saab.
Mina osalen suures potilkäimise õpetamise programmis. Täna pissisin potti. Eile kakasin. Kümme korda olen vahepeal püksi teinud. Programmi eesmärk on sügiseks mind potilapseks muuta, sest siis ootab mind lasteaed. Ega lasteaias pea tingimata potil käima, aga emmel-issil oleks häbi mind sinna viia, kui ma ikka veel pükse märgan. Nad on mul ka naljakad. Võtke näiteks see meie leedu pere. Poiss neil suur nagu mürakas, käib juba Euroopa kooli lasteaias, st umbes neljane, aga tolkneb ikka veel oma issi süles piibi suus. Nemad ei häbene midagi. Las laps piibitab, kui ta tahab. Sofia, minu beebikoolist, piibitab ka, aga ainult kodus. Viimane kord tuli tal Urieli piibit nähes kibe nutt peale, aga midagi polnud teha, piibi oli koju jäetud.
Mõlemad Martad on meil nüüd tagasi. Üks käib minuga väljas, teine koristab ja triigib. Teine oli alguses esimene, see minu Marta. Ma tean küll, et ta on Marta, aga ega ma temaga enam sõber ei ole. Ei teagi mis, aga ma olen rohkem ikka teise Marta sõber.