Minu soo üks puu on valmis tehtud. See on emme issipoolse vanaema soo puu. Sealtpoolt on nüüd rohkem kui 200 aasta tagasivaatega teada, kes minu minu sugulased on. Ma võin nüüd öelda, et minu eelisa oli Tiskre Madis. Karmist ajast ja pärisorjapõlvest hoolimata oli talle palju aastaid antud, tervelt 70 (1705-1775). See annab lootust mulgi pikalt elada ja annab märku suguvõsa raudse tervise geenist. Sama kinnitab sada aastat hiljem minu esiema Triinu Braunbrück, kes elas sootuks 80 aastat (1818-1898) ja seda hoolimata vastvabanetud pärisorjuse koormast. Kui siia otsa liita veel hilisema esiema Alide Retter-Linaski vanus, 92 aastat (1907-2000), saate aru, et mind ootavad ees pikkade aastate jooksul suured teod. Pealegi olen ma selles liinis veel kõige väiksem punn.
Muid järeldusi ei oska ma sellest sugupuust teha. Ah, seda ka veel, et see on minu emme issipoolse vanaema soo puu. Peale selle peab olema veel emme issipoolse vanaisa soo puu. Ja siis veel emme emmepoolse vanaema soo puu ja ka vanaisa soo puu. Issi poolt ka veel neli tükki, nii et kokku saaks kaheksa puud. Seda ainult siis, kui võtta arvesse emme ja issi vanaemad ja vanaisad. Kui aga võtta arvesse veel vanaemade-vanaisade vanaemad ja vanaisad, siis saaks juba 64 sugupuud. Kui mõelda nii edasi, siis on kindel see, et pole siin ilmas inimest, kes poleks mu sugulane. Kõik pika- ja lühiealised, peened ja paksud on mu sugulased, mis omakorda tähendab, et minus on korraga kõik võimalik geenid ja kokkuvõttes ei tea keegi, mis minust saab või tuleb.
No comments:
Post a Comment