Üles ja alla

Vihma sajab. Mujal Hispaanias sajab aga lund. See näitab, et pole see hispaania elu midagi üks suur meelakkumine. Tihti tuleb vihmapiisku ja lumeräitsakaid ninalt limpsida.
Mina käisin täna poes endale jopet ostmas. Meil ju peatselt mägionni minek ja kui lund sajab, siis ei saa ju vihmajopega välja minna. Saingi uue lilla kapuutsiga jope. Jube tore, poes panime selga ja enam ma seda ära anda ei tahtnud. Issi küll väevõimuga võttis, et müüjatädi saaks minu enda uue jope kotti pakkida. Tuju läks päris nulli. Pärast läksime Maci ja tuju tuli jälle tagasi. Jossuga sõime kahasse kaks laste einet pintslisse.
Mul on ikka vist punetised. Ega me ise ka täpselt ei tea. Keha on ikka punaseid peeneteralisi täppe täis, aga palavikku ega muid hädasid ei ole. Nii me siis ei teagi, kas ma peaks kodus istuma või võin ringi käia. Igatahes ei tundu olukord paha. Ja oleks aus ka, sest va neetud rõgete pärast pidin ma ju viiekordselt kannatama.
Midagi maailmaasjadest ka. Aktsiatest. Ma olen neis asjus päris kogenud. Issi räägib emmele iga päev, kuidas meie raha kaob. Asja teeb paremaks see, üldiselt paremaks, et meie pole ainsad. Eile müüski issi suurma osa oma portsust maha. Suure-suure kahjumiga küll, kuid selle tagamõttega, et ootab veel langust ja ostab hiljem suurema portsu tagasi. Mõned küll ütlevad, et praegu pole mõtet müüa, hoidke, ostke juurde, sest küll nad tõusevad. Aga kaua? Ja kui nad ei tõuse enam kunagi sellele tasemele, mis nad 2007. aastal olid. Miks nad üldse peaks kunagi sellist hinda nägema? Arvatekse, et aktsida üldjuhul tõusevad ja pikaajalised investorid võidavad, aga mina tahaks näha, kui kaua kulub, et Olympic 14 euro taseme saavutab. Ma arvan, et aastaks 2029, kui meteoriit emakest Maad ähvardab, me seda hinda ei näe. Issi ootas terve aasta ja ainult langesid. Täna on küll tõusupäev, seetõttu oleks parem olnud hoida, aga kes seda teadis. Kes teab üldse, mida nad teevad? Hoiad kaua, lased kahjumi suureks, kas siis on veel parem?
Olgu, aitab. Emme läheb linna juuksurisse. Meie jääme koju.