Peidus

Ma tegin oma blogi salajaseks. Mõtlesin, et äge on olla mõnda aega salajane. Oli ju ka mõnda aega avalik. Kõik nägid mind. Nüüd aga istun peidus. Näevad vaid need, kellel ma luban ennast vaadata. See on mõnes mõttes hea, sest mis need võõrad peavad mind ikka vahtima, aga teisest küljest on sellega üks jama ka, sest ma ei mäleta enam, kuidas sõpradele ennast nähtavaks teha. Ole nüüd siin nagu üks nähtamatu mees, kes on imevedeliku pudeli ära kaotanud ja ei oska oska enam nähtavaks muutuda. Teistpidi, isegi kui ma suudan leida selle pudeli või õigemini nupu, kuhu vajutada, siis sõbrad, kes mind isegi näeksid, ei oska ennast vaatajateks teha. Ega need asjad siin internetis ju nii lihtsad ka ei ole. Ma proovisin, kumbki mu tädi ei saanud asjaga hakkama. Oeh, mida ma siis ometi teen? Istun veel mõnda ega peidus ja kui küll sellest üksi konutamisest saab, siis hüppan välja ja teen: Vääää. Nagu Joris.
See Joris on ikka naljakas. Sina räägid temaga, tema käratab sulle: Väää. Ise saab juba kahe aastaseks. Poiste värk, mis sa ikka räägid. Jossu teeb meil vihasena ka prrrr, nii et sülge lendab. Ikka selleks, et näidata, kui ohtlik ta on. Mina teda ei karda. Joris on ka nii naljaks, mis temast ikka karta. Mis neist üldse rääkida.
Veel tahtsin ma öelda seda, et meil on gota fria, nagu emme armastab öelda. See tähendab, et ilm on jahe ja sajab. Mõni kord nii, et isegi pardid on märjad. Õue eriti ei saa, või kui, siis kummikutega. Mulle see meeldib, sest mul on ju Põhja-Iirimaa Lidlist toodud hiirekummikud. Jube tuus on nendega olla. Veel ägedam oleks nendega mänguväljakule minna liugu laskma. Ma olen juba päris hea liutaja. Ise saan üles ja alla, isegi kõige suuremast mäest. Aga nüüd on issi opa vaja, aga tema tõrgub.