Issi käis täna poes ja poed on tõesti tühjad. Seal pole mingisugust liha, kala, muna. Enamus pudeliveest on ära ostetud. Pole seal ka puu- ega juurvilju. Makaroni- ja riisilettki oli hõre. Ja streik on kestnud kõigest kolm päeva. Kujutan ette, kui see kestab kuu aega. Ja miks ta ei peaks? Minu issi arvab, et see võibki nii kaua kesta ning käis täna poes ja ostis igavese hulga asju. Vett ja piima ja leivajahu ja kõike muud, mida läheb vaja ja mis ruttu hapuks ei lähe. Tema polnud ainus, kes seda tegi. Nii mõnigi teine auto oli pungil asju täis ostetud. Inimesed kardavad, et streik võib kesta nädalaid ja siis on lõpuks tõesti kõigil vesi ahjus. Nälga muidugi ei surda, nagu emme arvab. Tema on meil optimist. Aga see võib küll olla, et meil pole külmkapis enam muud kui paar tomatipasta pakki. Ja mille pärast see kõik siis on? Ikka sellepärast, et 90% veoautojuhtidest streigivad ja on neil, kes ei streigi, kas kummid läbi torganud, pidurivooliku katki lõiganud või lihtsalt tee blokeerinud. Streikijad nõuavad valitsuselt kütusehinna alandamist maksude alandamise näol. Neil on selleks ka tõsi taga, sest tänu jubedale hinnatõusule on paljud üksiküritajatest veoautojuhid oma tegevuse lõpetanud. Neil on muidugi kõige raskem. Suured firmad elavad hinnatõusu üle.
Mina mõtlen, et meie hästireguleeritud ja sanitaarne ühiskond on ikka kole haavatav küll. Mida on saavutatud sellega, et on likvideeritud väikesed talud, kes pakuvad oma tooteid? Ikka seda, et kui paar suuremat teed veoautodega kinni panna, siis on linnas nälg kohe majas. Kui majade juures käiksid talumehed oma kraamiga kauplemas, ei saaks neid keegi õieti tagasi hoida. Neil on vaja elada, siis tuleb lihtasalt oma kraami müüa. Nüüd näitab televiisor, et talumehed valavad piima rentslisse ja puuviljad mädanevad puude otsa, sest keegi ei vii neid enam poodi. Sellele aitab kaasa ka erakordselt vihmane juuli. Kõik see näitab, et moodne kaubandus on küll uhke, kuid samas väheelujõuline. Kindel on see, et suurmad sellised raputused viiksid meid taas vana ja parema majanduskorralduse juurde tagasi.
Mina mõtlen, et meie hästireguleeritud ja sanitaarne ühiskond on ikka kole haavatav küll. Mida on saavutatud sellega, et on likvideeritud väikesed talud, kes pakuvad oma tooteid? Ikka seda, et kui paar suuremat teed veoautodega kinni panna, siis on linnas nälg kohe majas. Kui majade juures käiksid talumehed oma kraamiga kauplemas, ei saaks neid keegi õieti tagasi hoida. Neil on vaja elada, siis tuleb lihtasalt oma kraami müüa. Nüüd näitab televiisor, et talumehed valavad piima rentslisse ja puuviljad mädanevad puude otsa, sest keegi ei vii neid enam poodi. Sellele aitab kaasa ka erakordselt vihmane juuli. Kõik see näitab, et moodne kaubandus on küll uhke, kuid samas väheelujõuline. Kindel on see, et suurmad sellised raputused viiksid meid taas vana ja parema majanduskorralduse juurde tagasi.
No comments:
Post a Comment