Minu sõbrad

Mul on siin igav olla. Kui kuulen, et sõbrad on väljas lähen ja proovin aeda lahti teha, et nende juurde minna. Ma ise kahjuks ei saa veel aeda hästi lahti. Aga kui ma hea laps olen, laseb issi mu aiast välja. Ega ma tagasi enam tulla ei tahagi, vähemalt nii kaua, kuni sõbrad õues on. Ma vaatan, kuidas nemad palli mängivad, rattaga sõidavad või niisama kisavad. Nad on mul päris hullud kisakõrid. Pooled prantslased, pooled hispaanlased. Täna tahtis üks ilus tüdruk minuga inglise keeles rääkida. Kordas nagu papagoi: Hallo, hallo. Mina ei öelnud talle midagi, sest inglise keelt ma ju ei oska. Ma päris solvusin ta peale ja nii ei lausund ma sõnagi, See-asemel läksin ja ütlesin remondionule Hola!. Tema kahjuks mind ei kuulnud. Teadagi, tal kõvast muusikast kõrvad virtsavett täis. Ma olen päris kindel, et ta kuulab ja kisab ka ise laulda Al pie de la letra jaoks. On üks selline mängi, telekas, kus tuleb kõikide laulude sõnu teda. Kui sa värvi kõhvitsedes pead päevast päeva sada aastat järjest raadiot kuulma, siis kuluvad sulle ka sõnad pähe. Aga mis kõrvadest järgi jääb? Nii jäigi mu hola kurtidele kõrvadele.