Koerajunnid

Koerajunnidesse peab suhe olema. Minu suhe on selline, et üks junn sattus mulle eile eksikombel papu (paabi) alla. Minul poleks sellest junnist sooja ega külma, võiks teda isegi urgitseda ja suhu pista, aga issile ta seal ei meeldi. Tema hakkas kohe märja muruga seda maha hõõruma. Ega ta seal hästi ära ei tule. On nagu plastiliin kinni. Võta või oks ja hakka urgitsema, aga see on ka issi jaoks liiga lähedale, junni koju, trügimine.
Hispaanlased on aga teistsugused. Nemad astuvad junni ja on rõõmsad. Raha tuleb. Siis polegi neil sellest midagi, kui terve kõnnitee on junnide kaetud nagu üks pidupäevakook. Olgugi neid rohkem, siis ju suurem shanss sisse astuda ja lennult rikkaks saada! Viimasel ajal on nad hakanud siiski tänavaid rohkem puhastama. Võibolla on see välismaalaste pärast, võibolla sellepärast, et nad sellesse rahasajusse enam ei usu. Ükskõik.
Hommikul kui me Totut kooli viisime, nägin, et üks onu koristas tänavat. Ta oli parajasti ametis ühe koerajunni kühvlile panemisega. Kui harjaga ei õnnestunud, kasutas ta saapanina. Issi ei lasknud hoogu maha ja nii ei saanudki ma vaadata, kas ta sai selle saapaga kühvlile või pidi sõrmed ja küüned appi võtma. Mina ise mõtlesin, et minul poleks ka asja käed käiku lasta, aga issi poleks tahtnud seda pabulat mingi hinna eest kinganinaga tonksama minna. Mis sellest, et see kuivanud oli. Ikka on tema jaoks paha nii roppu asja oma kinganinad pista. See on vist kõige suurem erinevus tema, minu ja hispaanlaste vahel.