Oksepäev

Eile, so 25. mail, oli mul esimene tõsisem oksepäev. Ma oksendasin terve päeva, kogu aja kui ma ei maganud. Kõik oksendasin välja ja enesetunne oli nii sant, kui üldse olla võis. Ja juba varahommikust peale. Õhtuks läks mul paremaks. Asi tundus juba laabununa, käisin õues, mängisin palli ja parkisin kõhu kenasti täis. Siis tuli see öösel kell üks kõik välja. Tuli nii välja, et oma oleksin peaaegu ära uppunud. Hing oli täitsa kinni. Suu ja silmad kipitasid, voodi ujus. Ui, kui jube. Totul oli peaaegu sama lugu, ainult tal algas haigus veidi hiljem, eile lõunast. Tema oksendas kogu õhtu. Ta ei söönud eile mitte midagi. Kõik mida jõi, see tuli välja, Meil on kõik tekid ja vaibad ja madratsid välja tuulduma viidud. Enamus käterätte on pesus. Täna on õnneks parem. Mõlemad sõime ja jõime veidi ning saame ka mängida. Totut kooli ei saadetud.
Millest see kõik algas? Normunds söötis meile mürki! Teda võib kahtlustada küll, sest üleeile käisime me tema sünnipäeva tequila-partyl. Meie tequilat ei joonud, aga õunamahla küll. Siis sõime veel viinamarju ja kõrpse. Kõik nagu suhteliselt steriilsed asjad, koosnevad suures osas kunstlikest lisaainetest. Viinamarjad tänu ohtrale putukamürgile ja kasvuedendusmürgile samuti. Võibolla on Normundseid ikka alatu süüdistada. Võibolla olid süüdi hoopis Elisa ja Katrin, kes tulid peole viirusega. Või hoopis Kubush? Või mõni suur onu või tädi? Mine võta nüüd kinni. Tühja sest kah, nüüd on see kõik loodetavasti möödas ja varsti meelest läinud.