Kodus

Mis pada see issi seal ajas? Mina olen juba päris terve. Lasen mööda tuba ringi ja pugin tublisti. Haigena ma ei tahtnud süüa. Ma kahtlustan, et nad panid mulle kanüüli kaudu ka mingit toitevedelikku. Täpselt muidugi ei tea, sest kes meile ütles.
Aga see kanüüli panemine oli ise üks paras naljanumber. Kolm tädi oli mul kallal. Üks hoidis mind, üks kätt, üks torkas nõela käelabasse. Neljandal korral sai alles pihta ja lõpetetas ära. Oi kui paha see oli. Ma kisasin: "Ei ta, ei ta!" Aga nad ei teinud mind kuulmagi. Sellised pahad tädid olid.
Kui nõel oli sees, panid nad mu käe nii kinni, et Totu arvas, et see on kipsis. Tema kartis, ei tahtnud, et ma teda sellega puutun. See kips oli mu käe ümber nii kõvasti, et kanüüli pea ja voolik on mu sõrmede vahele vorbid surunud. See oli valus. Siiamaani pole jäljed käe pealt kadunud.
Lõpuks ma harjusin tädidega päris ära. Ma teadsin, et söögitädid ja koristajatädid pole ohtlikud. Nad ei tulnud mulle eriti ligigi. Ohtlikud olid need, kes hakkasid mind kiskuma. Nemad panid igasugu torusid ja vedelikke. Tõid süstlaid. Mul läks tuju ära juba, kui ma süstalt nägin. Sellega kas pritsiti midagi silma või pandi vastikut vedelikku suhu.
Välja sain ma reede pealelõunal. Kell kaks olin juba kodus. Oi kui nõrk siis oli olla. Emme ja issi poputasid mind. Andsid magusat süüa, aga mina ei tahtnud midagi. Nüüd nad ei anna muidugi enam magusat. Nüüd peab sööma suppi ja joksi ja magusat saab alles siis kui kõht on päris täis.