Ma pean tükk aega mõtlema, mis päeva ma pealkirja panen. Reisi peal olles lähevad kõik päevad sassi. Oled ju kuidagi nii oma igapäevastest tegemistest väljas, et miski ei meenuta sulle, mis päevas sa siis elad. Kuid täna on reede, see on kindel. Meie plaan oli reedel Javalambresse suusatama minna. Mina ärkasin vara nagu alati, nii pool kaheksa. Võibolla ma magaks kauem, kui Jossu ei hakkaks veel varem ajama: “Emme, millal me ülesse ärkame?” Mina kui erksa unega tüdruk, kuulen teda vaata veel et esimesena. Ja muidugi hakkan ma kohe ennast püsti ajama. Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma ennast üles ajan, sest silmad on mul veel täitsa kinni ja mõtted unenägudel. Aga nii ta on, et lops püsti. Issi või emme lükkavad mu tavaliselt tagasi. Aga kui mul on vähegi plaan ärgata, siis ei tule sellest midagi välja, sest ma hakkan pillima ja siis nad peavad mu püsti laskma. Ja siis on Jossu kohe hopsti meie voodis. Siis läheb mölluks. Aga jäägu see teiseks korraks.
Täna saime vara üles ja vara minema. Juba enne kümmet sõitsime Javalambre poole. Me teadsime ainult, et sinna on kas 25 või 34 kilomeetrit. Viimane osutus õigemaks, aga meie sõitsime veel kakskümmend kilomeetrit rohkem, sest me valisime poolel teel vale suuna. Tee oli ilus. Seal olid mäed ja lambad ja jõgi ja mets. Igavene vägev. Tee ise oli kitsas mis kole. Mõne koha peal ei mahtunud kaks autot teineteisest mööda. Ja siis oli seal veel kurve ja tõuse ning langusi. Ühesõnaga oli üks tee, mis ajas hästi südame pahaks. Emme süda läks pahaks, aga Jossu süda kohe nii palju, et ta oksendas autosse. Selle peale hakkas issi öökima mis hirmus. Hea oli, et kohe tuli üks laiem paik, muidu oleksime me kõik oksendanud ja veel kuristikku kukkunud. See oleks vast hull olnud. Jossu ei tahtnud kuristikku kukkuda, sest tema ei viitsinud jalgsi koju tagasi vantsida. Õnneks me ei kukkunud ja õnneks ei kukkunud meie autole ka kolme tonnist kivi peale. Peale pikka sõitu jõudsime üksteist läbi lõpuks suusakeskusesse. See oli üks väiksemat sorti keskus, aga päris kor
ralik. Kuna kevad on juba käes, siis oli lumi üsna püdel. Sellest polnud ka midagi.
Meie eesmärk oli järgmine. Mind jäeti autosse magama ja issi-emme läksid pileteid ja Jossule suuski otsima. Vahepeal ärkasin mina üles, siis pidi issi tulema võtma. Lõpuks said kõik asjad aetud ja emme läks Jossuga mäele. Meie jäime issigi mäe alla. Alguses me kelgutasime veidi. Siis mõtles issi matka minna. Mina ronisin ta kukile. Alguses saime veidi iseliikuval vaibal mäest üles sõita. Siis pidime kõndima hakkama. Õudne tuul oli. Ühel künkal pugisime issiga näkileiba. Enne tegime veel emmest ja Jossust pilte. Kui leib söödud, läksime edasi. Me läksime veel kõrgemale, kui emme ja Jossu tõstukiga said. Tegime mõned pildid ja hakkasime teiselt poolt mäge alla tulema. Ühes kohas pidime isegi üle suusaraja vudima, et õigesse kohta jõuda. Mäe peal olid mõned üksikud loomuliku lume lapid. Mõnel neist kelgutasid vanad ja noored hispaanlased. Lõpuks jõudsime enne kahte keskusesse tagasi ja jäime emmet ning Jossut ootama. Varsti nad tulidki ja me läksime sööma. Issi ahmis kiiruga, et ka mäele minna. Tema läks lumelauaga.
Mina ajasin vahepeal kohalike tädidega juttu. Ühel olid ilusad triibukindad. Ta näitas neid ka mulle. Mulle meeldisid väga. Siis kukkusin ma maha, lõin muhu otsa ette, kriipisin nina katki ja suust tuli ka veri välja. Ma olen praegu täitsa invaliid. Nägu tuulest laiguline ja nina betoonist kriimuline. Väsinud olen ka. Pole täna õieti magatudki, aga väljas on oldud terve päeva.
Täna saime vara üles ja vara minema. Juba enne kümmet sõitsime Javalambre poole. Me teadsime ainult, et sinna on kas 25 või 34 kilomeetrit. Viimane osutus õigemaks, aga meie sõitsime veel kakskümmend kilomeetrit rohkem, sest me valisime poolel teel vale suuna. Tee oli ilus. Seal olid mäed ja lambad ja jõgi ja mets. Igavene vägev. Tee ise oli kitsas mis kole. Mõne koha peal ei mahtunud kaks autot teineteisest mööda. Ja siis oli seal veel kurve ja tõuse ning langusi. Ühesõnaga oli üks tee, mis ajas hästi südame pahaks. Emme süda läks pahaks, aga Jossu süda kohe nii palju, et ta oksendas autosse. Selle peale hakkas issi öökima mis hirmus. Hea oli, et kohe tuli üks laiem paik, muidu oleksime me kõik oksendanud ja veel kuristikku kukkunud. See oleks vast hull olnud. Jossu ei tahtnud kuristikku kukkuda, sest tema ei viitsinud jalgsi koju tagasi vantsida. Õnneks me ei kukkunud ja õnneks ei kukkunud meie autole ka kolme tonnist kivi peale. Peale pikka sõitu jõudsime üksteist läbi lõpuks suusakeskusesse. See oli üks väiksemat sorti keskus, aga päris kor
ralik. Kuna kevad on juba käes, siis oli lumi üsna püdel. Sellest polnud ka midagi.Meie eesmärk oli järgmine. Mind jäeti autosse magama ja issi-emme läksid pileteid ja Jossule suuski otsima. Vahepeal ärkasin mina üles, siis pidi issi tulema võtma. Lõpuks said kõik asjad aetud ja emme läks Jossuga mäele. Meie jäime issigi mäe alla. Alguses me kelgutasime veidi. Siis mõtles issi matka minna. Mina ronisin ta kukile. Alguses saime veidi iseliikuval vaibal mäest üles sõita. Siis pidime kõndima hakkama. Õudne tuul oli. Ühel künkal pugisime issiga näkileiba. Enne tegime veel emmest ja Jossust pilte. Kui leib söödud, läksime edasi. Me läksime veel kõrgemale, kui emme ja Jossu tõstukiga said. Tegime mõned pildid ja hakkasime teiselt poolt mäge alla tulema. Ühes kohas pidime isegi üle suusaraja vudima, et õigesse kohta jõuda. Mäe peal olid mõned üksikud loomuliku lume lapid. Mõnel neist kelgutasid vanad ja noored hispaanlased. Lõpuks jõudsime enne kahte keskusesse tagasi ja jäime emmet ning Jossut ootama. Varsti nad tulidki ja me läksime sööma. Issi ahmis kiiruga, et ka mäele minna. Tema läks lumelauaga.
Mina ajasin vahepeal kohalike tädidega juttu. Ühel olid ilusad triibukindad. Ta näitas neid ka mulle. Mulle meeldisid väga. Siis kukkusin ma maha, lõin muhu otsa ette, kriipisin nina katki ja suust tuli ka veri välja. Ma olen praegu täitsa invaliid. Nägu tuulest laiguline ja nina betoonist kriimuline. Väsinud olen ka. Pole täna õieti magatudki, aga väljas on oldud terve päeva.
No comments:
Post a Comment