Tere! Mina olen jälle reisul. Olen Villelis, Aragonin oblastis Terueli maakonnas. Ah et kuidas ma siia sain. Emme, issi ja Jossuga tulin. Panime asjad autosse ja hakkasime tulema. Tulime päris puhta autoga, eile pesime. Kell üksteist saime liikuma. Algul pidime Villeli Juan Carlosega koos tulema, aga kuna tema tahtis varem liikuma hakata, tulime ikka üksi. Meile meeldiski rohkem üksi tulla, sest need hispaanlased kihutavad nagu hullud. Nende järel sõita oleks üks kaelamurdev ettevõtmine. Teate, tee peal oli kolm avarii teinud autot. Ja teadetahvlil anti teada, et “31 muertos en Semana Santa”. Parem on siis karta. Aga Villeli mees tahtis varem tulla sellepärast, et teed pidavat autodest umbes olema, kuna kõik lähevad lihavõttenädala üritusi vaatama. Läksid või mitte, meie ei tea, sest tulime mööda pisikest 330 teed. Hea tee oli. Ja teeäär oli kena. Ilus oli välja vaadata. Cofrentesi tuumaelektrijaamast sõitsime mööda. Lõunat sõime Requenas. Tuli välja, et see Requena on Requena-Utieli veinipiirkonna keskuseks. Tõesti, kõikjal olid viinaväljad. Ei olegi nii palju viinamarjaistandusi näinud.
Veidi enne viit olime Villelis. Kui Juan Carlosele helistama hakkasime, tuli välja, et siin pole Vodafonel levi raasugi. Ei üleval ega all. Nii pidime Juani lihtsalt otsima minema. Pidi ta ju külakese ainsas uues majas pesitsema. Emme teadis rääkida, et see maja peaks kollakasbeež olema. Lõpuks tuli välja, et maja on sootuks punane ja Juan leidis meid, mitte meie teda. Kena mees oli. Kutsus meid omadega välja. Me ei läinud, sest meie, lapsed, olime väsinud. Keetsime kodus käepäraste vahenditega paellat ja pugisime kõhud täis. Meie korter on päris-päris uus. Ehitustolmune. Aknad ei paista eriti läbigi. Ega sealt peale kalju muud näekski. Aga ikkagi oli mustus nii häiriv, et emme ja issi üritasid akent pesta. Palju kasu polnud, kuid veidi klaarimaks sai ikka. Nõudega on ka kitsas. Kohe näha, et koht pole veel päris sisse töötatud. Muidu on ok, Veidi jahe küll, aga ilmselt sellepärast, et siin pole sees oldud ja seinad on veel külma täis. Homme peaks soojem olema.
Veidi enne viit olime Villelis. Kui Juan Carlosele helistama hakkasime, tuli välja, et siin pole Vodafonel levi raasugi. Ei üleval ega all. Nii pidime Juani lihtsalt otsima minema. Pidi ta ju külakese ainsas uues majas pesitsema. Emme teadis rääkida, et see maja peaks kollakasbeež olema. Lõpuks tuli välja, et maja on sootuks punane ja Juan leidis meid, mitte meie teda. Kena mees oli. Kutsus meid omadega välja. Me ei läinud, sest meie, lapsed, olime väsinud. Keetsime kodus käepäraste vahenditega paellat ja pugisime kõhud täis. Meie korter on päris-päris uus. Ehitustolmune. Aknad ei paista eriti läbigi. Ega sealt peale kalju muud näekski. Aga ikkagi oli mustus nii häiriv, et emme ja issi üritasid akent pesta. Palju kasu polnud, kuid veidi klaarimaks sai ikka. Nõudega on ka kitsas. Kohe näha, et koht pole veel päris sisse töötatud. Muidu on ok, Veidi jahe küll, aga ilmselt sellepärast, et siin pole sees oldud ja seinad on veel külma täis. Homme peaks soojem olema.
No comments:
Post a Comment