Suts

Puhh, ellu jäin. Napilt küll, aga siiski. Kui mulle miski siin maailmas ei meeldi, siis on need mustad shokolaadipoisid ja arstid. Esimesed ei meeldi mulle niisama. Teised ei meeldi mulle asja pärast. Nad kisuvad, nad topid pulki suhu. Kaaluvad, mõõdavad, nagu neil muud targemat teha ei oleks, ja lõpuks teevad veel sutsu. See pole naljaasi. Suts on veel päris pisike lugu selle kiskumisega võrreldes. Aga valus ikkagi. Täna just käsin arsti juures ja mul on tuju päris sant. Nii sant, et ei tahaks isegi mitte Jorisest kirjutada. Et kes see Joris siis on? Poiskene. 1 aasta ja 5 kuu vanune leedu punn. Eile käis ta mul külas. Tõi oma ema ja isa ka kaasa. Kiskus mu asju, kõndis mu vaibal. Vot kus oli, ise kõndis. Meie lubasime arstitädile järgmiseks korraks kõndida, see on 3 kuu pärast. Vaatame, kui nad lubavad mind mitte kiusata, siis kõnnin ka.