Nüüd on kuidagi läinud nii, et üldse pole läinud. Käsi ei käi mul praegu eriti hästi. Olen haige. Köhas ja nohus ja hääl on ära. Täna ei saanud isegi õue. Korraks piilusin ukse vahelt, kui emme prügiga majandas. Ega ei ole seda tahtmistki.
Ei tea, kust ma küll see haiguse külge sain. Võibolla Cabo de Huertase tervisekeskusest, kus ma reedel emmega käsin. Emme arvas, et on aeg mind näitama minna ja läkski kohale. Kohal avastas, et ma peaks ka sutsu saama. Siis kohe leidis, et täna polegi õige päev. Meid oli kutsutud hoopis tuleva esmaspäevaks. Käsime tühja. Või ehk ka mitte tühja, vaid pisiku järel. Kust on veel parem haigus külge saada? Mina küll ei tea. Aga selles, et ma sealt just haiguse sain, ei saa ka kindel olla.
Võibolla hakkas ta külge metsast, kus me laupäeval käisime. Issi raius pilliroogu, meie korjasime talle lilli. Ilmal polnud viga, päike paistis ja oli justkui soe, aga ei olnud ka. Pealekauba pidime me jõest läbi minema. Jossu oli päris märg. Mina õnneks palju vett ei saanud, kuid vee lähedus loeb ehk ka midagi. Lõpuks olime me seal üsna kaua, sest meil oli palju varsi vaja. Issi ehitab neist mulle maja. Praegu on veel natuke puudu, aga me läheme uuesti ja toome juurde.
Eile oli issi sünnipäev. Issi sai mitu kingitust. Emmelt sai ta särgi, lennuki ja raamatu. Mina kinkisin pildi. Jossu pildi ja klaaskuule. Tort ja lilled olid ka. Igavene äge sünna oli. õhtul läksid nad emmega restorani. Mina jäin Jossu ja Martaga koju nagu alati. Sellest polnud midagi. Alguses olin veidi kurb, pärast oli päris lõbus.
Nii on minul läinud.
No comments:
Post a Comment