Nüüd on see tuvastatud. Ma seisin selle hetke millestki kinni hoidmata, kuni issi pani mulle baranka pihku. Minu seismine võis kesta tervelt kaks sekundit. Mõtlete, et vähe! Aga rumalad, ma pole siiamaani hetkegi lahtiste kätega ilma ümber kukkumata seisnud. Paistab, et emmel võib isegi õigus olla, kui ta usub, et ma hakkan issi sünnipäevaks käima. Mul on veel tervelt kakskümmend viis päeva aega. Issi on minu osas pessimistlikum. Emme ütlebki, et issi on üks pessimist. Issi arvab, et kui ma pooleteist aastasena käin, on hea. Mina ei arva sellest käimisest ise eriti midagi, sest neljal jalal saab väga hõlpsalt edasi ja kukkumisruumi on palju vähem kui püstiseistes. Ja üldse on see kõndimimine üsna kahjulik. No võtke näiteks emme. Juba kaks kuud on tal seljaga jamad. Käib massaazhis ja pürotehniku juures. Pürotehnik või oli ta hoopis kiropraktik on selline onku, kes keerab, raks, emme pea selja taha ja kannad kukla vastu. Valus on küll, pill tuleb peale, aga pärast on parem. Mina arvan, et kui emme poleks omal ajal ennast jalgadele ajanud, oleks ta seljaga kõik korras. Aga kõik ju ootavad, et kõnni ja kõnni. Mõõdavad su tarkust sammupikkusega. Oh neid otukesi, mõmmiaruga tobukesi, kahju hakkab kohe. Käivad ringi küürakil seljavalust krimpsus nägu peas. Las see nüüd olla.
Lõpp tuleb rõõmsam. Vaadake teda, seda minu Martat, ometi! Kas meel läks paremaks?
No comments:
Post a Comment