Ma elan Hispaanias

Meil on rannahooaeg. Käisin rannas. Martaga. Päevitasin. Kui mõnus! Marta semmis seal võõraste onudega. Mulle see väga ei meeldinud. Ma pillisin veidi. Siis läksid onud ära. Marta ei öelnud midagi. Pool kaks olime kodus tagasi. Kõht oli jube tühi. Mina sõin issi keedetud suppi, Marta keetis endale riisi. Teisi ei olnud. Kes oli tööl, kes koolis, kes niisama hängimas.
Nüüd on Marta läinud ja mina issi ning Jossuga kodus. Jossu mängib suure kisaga. Kuskil on sõjavägi. Hiiglased, nõiad. Tuhh-õõõ-tuh-juhuu-tuh-aber-iii-vesi-ei ole midagi-tuh-tulge-lähme-vii-kiu-ta tuleb-tsuh-tsuh-nii... käib. Mina vaatan, pintsel suus ja mõtlen.
Enne me tülitsesime. Mina tahtsin supersiga, aga Jossu tahtis ka. Ma ei andnud talle. Ta tuli ja võttis. Ma kriiskasin. Issi ei lubanud Jossul võtta. Jossu kriiskas. Nüüd on rahulik. Peale sõja ei ole muud kisa. Sõjas on ikka kisa. Issi ütles. Talle ütles onu Orwell.
Orwell käis Hispaanias sõjas. Ta randa ei jõudnudki. Siis oli üldse üks tohuvapohu. Praegu on siin ka vahepeal suur segadus. Emme saab mitu kuud arveid, mida ta tekitanud ei ole. Keegi ei tea, kuidas neist lahti saada. Vahel ei tea keegi siin midagi. Issi tahtis keelekursusele minna, aga keegi ei tea, kuidas sinna saab. Mina ka ei tea. Kõik ütlevad, et see on Hispaania. Ongi, sest siin on päike ja väga soe isegi 7. detsembril.