Mapi portree

Ei olegi midagi kirjutada

Panen siis mõned Villu tehtud pildid

Villu joonistas tähtkujusid

Pilt vanematele 1

Pilt vanematele 2

Madli, Ander ja Paula

Madli on mu hea sõber Kõrvekülast. Tal on punased juuksed, nöbinina ja ta on minust umbes täpselt pea jagu lühem. Kaks aastat on noorem ka. Ta käib Kõrveküla kooli esimeses A klassis. Tal on oma mobiil ja talle meeldivad väga poetirtsud. Mulle meeldivad ka poetirtsud. Me oleme neid tegelasi ostnud juba tubli 30 euro eest ja ikka oleks nagu veidi veel vaja. Häda on vaid selles, et raha hakkab otsa saama. Madliga koos olles mängime me tirtsude ja vahel ka petshopidega. Mõnikord me lihtsalt hõõrume ka telefone.

Madlil on vaheaeg ja saame palju koos olla. Täna helistas ta mulle täpselt keset inglise keele tundi kell 8.52. Tahtsin kangesti vastu võtta, aga ei võtnud, sest õpetaja on mul kuri. Ja ega Madlil ei sobi ju ka enne kümmet helistada! Aga ega tal vahet pole, sest kella ta veel eriti ei tunne. Nagu ka suuri arve. 173 ütleb ta „üks seitsekümmend kolm“. Muidu on ta ju tore ning mulle meeldib temaga olla.

Villu seevastu on Madliga kuri. Pahandab. Ei luba mul oma poetirtse talle anda ja kui vahetame, siis jälgib, et saaksin ikka iga tirtsu vastu midagi. Villu ei luba vahel isegi Madlit tuppa, sest Madli lemmiktegevuseks pole kraamimine. No siis peab Madli kuulma jälle, et ta on loll ja tobu ja üldse üks paras frukt. Samas kui vaja mängivad nad koos. Vahel Madli kutsub: „Võtame Villu ka mängu!“ Ja ega Villu siis ei tõrgu. Ta nagu püüaks mind kaitsta Madli eest, mis mulle tegelikult ei meeldi, sest tean ju ise, mida ma tahan.

Seevastu Ander, Villu sõber, on mulle üks tüütu tegelane. Ta kipub mind käsutama. Tahab, et ma temale asju tooks, teda koju saadaks või siis lihtsalt temaga mängiks. Aga ma ei viitsi, sest pole oma elus suuremat egomeest näinud. Ega nad Villuga ka hästi ei klapi, kuigi ilma ka ei saa. Nüüd pole midagi parata, Villu peab õppima ka Anderita elama, sest ta kolib juba paari päeva pärast emaga Soome. Villule saab see raske olema, arvan juba ett. Ander oli pool kuud Saaremaal, Villu ei jõudnud teda ära oodata. Oli eriliselt pettunud, kui Ander jõudis koju varem räägitust paar päeva hiljem. No, mis teha, plaanid muutusid. Aga samas ei saanud nad palju üle päeva tülita.

Eile viis issi nad Metsapere mängumaale Villu sünnipäeva ette tähistama. Poisid kiskusid riidu kolme tunni jooksul kolm korda ja tulemuseks oli Villul veriseks kriibitud käsi. Vanemad ikka võtavad Villu kallal, et mis sa väiksemaga kakled ja püüa ikka korralik olla. Kuid mõneti, saan aru, on asi ka Anderis, kellel on paha komme mitte lubadusi täita. See tekitab suure õiglustundega Villus pikka vimma. Näiteks lubas Ander eile öökullimajas Villule oma taskulapi anda, kui Villu teda seal paar korda julgestab. Lõpuks ta ei tahtnud anda. Kui aga andis, siis polnud ise nõus Villut julgestama. No ma saan Villu pahameelest aru. Nii mõnigi mäng jääb mängimata, kuna Villu teab, et Ander oma osa ei tee. Aga jah, teineteiseta nad ka praegu hästi ei saa. Tüli pikalt ei peeta ja lepitus on mõlema huvides.

Sel ajal kui Ander ära oli, käis Villu Madli vennal Märtenil külas. Need käigud olid küll rohkem sellised, kus Villu mängis Märteni asjadega sel ajal kui Madli vend ise telekat vaatas või vorstisaia sõi. Märten sobib Villule seltsiliseks rohkem siis, kui Anderit pole.

Meil on veel neljas sõber – Paula. Temaga me ei mängi ega tülitse. Temast me loeme. Mõlemad Villuga loeme Paula lugusid ja ikka selleks, et meie lugemine kord selliseks kiireks ja soravaks muutuks.

Lõppu panen pildi, millega Villu loodab 3000€ saada, et siis kõik kaubamaja mänguasjad kokku osta.

  

Pidasin eile pidu

Eile toimus siis lõpuks mu sünnipäevapidu - poolteist kuud peale mu tegelikku sünnipäeva. Põhjus ju kõigile teda - mu juuksed läksid novembri alguses põlema ja ma olin kahel korral kokku peaaegu 2 nädalat haiglas. Kaks korda pidime ka pidu edasi lükkama. Esimene kord lootuses, et haav paraneb ruttu ja teine kord hirmust, et peab veel oppe tegema. Tegelikult tehti mulle ju kaks oppi. Esimene kord pandi peahaavale kunstnahaka, aga kuna see ei tulnud hästi välja, siis teine kord mu käe sisekülje nahka. Nüüd on juba kõik nii korras, et saab pidu panna. Ravima peab Dermatix Ultraga haava ikka, aga see on ju sügava põletuse puhul ka loomulik.
Sünnipäeva toimus Metsapere mängumaal. Külalisi oli Madlist Greksuni ja Anderist Esmeni. Kohal oli ka meie vana hea sõber Mohhamad, kes kinkis mulle küünlaid ja kellarihma. Tore on. Mängida sai küllaga ning süüa anti ka. Nüüd teen ühe väikese Villu maalide näituse. Ta on meil lihtsalt nii usin joonistaja. Ja seda pean ka ütlema, et eile, 12. jaanuaril, käis Villu esimest korda koolis - Katoliku hariduskeskuse eelkoolis. Läheb veel! :)

Mõned pildid jõulukuust

Jõulud on möödas ja ootus ka läbi. Aeg uus ootus luua. Selle aasta soovid said vist kõik täidetud, peale ühe - Villu ei saanud pesukasti, mida tal oli hädasti peitmiseks vaja. See-eest sai ta disaurusevärki ja muud põnevat kohe küllaga. See aasta oli eriline ka selle poolest, et Villu jagas päkapikuna kinke issile, kes oli jõuluvana.

Kolelugu

Kuidas kuri aju oma otsa leidis

Kaugel külas vanaema juures elas kord üks 9-aastane poiss nimega Alex. Alex oli väga paha poiss. Näiteks vanaema kassil lõikas ta noaga pea maha. Kui ta nägi tigu, astus ta sellele peale. Vihmausse viskas Alex ahju. Ja vanaema mullikal lõikas sarve maha.

Aga sel Alexi noal sai kord neist tegudest kõrini ja ta lõikas omakorda poisil pea maha, kui see magas. Alexi kuri aju puges aga lõhkilõigatud kaelast välja ja veeres surnuaia poole, et leida pea, kuhu sisse kolida. Surnuaias proovis aju mutiagu kaudu hauda pääseda.

Mutiaugus kohtus ta vihmaussiga ning ehmus sedavõrd, et pistis paanikas teises suunas veerema. Ta veeres seni, kuni kukkus õnnetult kanalisatsiooniauku. Solgiveega jõudis Alexi aju merre, kus hai ta hommikusöögiks ära sõi. Nii saigi Alexi kuri aju otsa. 

 

Villem Järvik, 6-aastane.

Suvi ja nunnud

Suvi on nunnude aeg. Kuna veel on pisikesi imearmsaid tobukesi kõikjal nii palju. Põõsas näed rasvatihase poegi lendamist harjutamas, kuskil metsas jooksevad ringi kitsetalled ja maal vanaema roosipõõsa all elab imearmas vesihallide silmadega must kiisu. Kogu eelmine nädalavahetus läks mul tema nunnutamisele. Ja mitte ainult! Õpetasin ta ka vorsti sööma, kuigi vanaema jutu järgi ta tahket toitu veel ei võtvat. Nimeks panime Nurru. See oli selline hea nii poisile kui tüdrukule sobiv nimi, sest ega me isegi tea, mis sugu ta on. Mitmed korrad proovisime teda külma ja vihma käest varju viia, aga ta ei jätnud jonni ja läks järjekindlalt oma kohale. No mis sa teed, kui ta ise tahab. Ju hindab ta roosiilu peavarjust enam.
Ema on tal ka selline naljakas, kes veab poega vanaema kannul. Kord toob põllule vagude vahele, siis jälle kilemaja juurde suure heina sisse. Vaene vana peab Nurru siis jälle tagasi tooma, sest ega see sell nii pika otsa käimisega veel ise hakkama ei saaks. Nurru ema tahab vanale justkui näidata, kes tal on. Või on ta lihstalt segaduses?
Kord mõne nädala eest, kui Nurru esmakordselt õuele toodi, sai vana talle jaole. Tegelikult tehti nii, et sellel kassiemmel ei pidanud poegi olema. Kust ta selle poja siis sai? Kas on see äkki ühe teise vana kassi poeg, kes hiljaaegu õnnetult otsa sai? Igaljuhul tuli kord see kass, kellel poleks tohtinud poega olla, ponsaka musta keraga õuele. Vana vaatas, et vaat kus nüüd priske muti püüdnud. Kui lähemalt vaatas, sai aru, et nii prisket mutti tema maal küll ei ela, ja tegelikult on see hoopis kassipoeg. Vana, kes on küla kassidega juba pikemalt hädas, ei mõelnud kaua ja pani kiisu plastämbrisse kindla kavatsusega. Ütlemata julge tegu tema poolt! Kiisu kaebas ämbris ja kassiemme käis vana järel. Issi nägi seda rongkäiku ja käskis vanal emale laps tagasi anda. Heal vanal langes kivi südamelt ja kiisu sai sellega kohe issi omaks. Kiisuemme viis Nurru muidugi rutuga turvalisse kohta, ning mõnda aega teda ei nähtud.
Siis tõi ta jälle tagasi trepileroosipõõsa kõrvale. Naljakalt käitub see emme. Teised kassid vana juures ikka peidavad poegi. Ühel mustal kassiemmel peaks olema must valgete käppadega kiisu. Vanale on seda näidatud, meile mitte. Pole vist ka imestada, sest need kassiemmed on seal maal vaid vana sõbrad. Teisi nad kardavad ja jooksevad eest ära. Nurrust sellist kassi kindlasti ei tule, sest läinud nädalavahetusel saime teda tublisti taltsutada.
Nurrust kahjuks veel pilte pole. Siiski panen siia lõppu mõne hiljuti tehtud pildi.
Ahjaa, seda ütlen ka veel, et käin loovuslaagris. Täna tegin esimese kunstitöö. Lahe on seal.

Taevaskojas teokarpe otsimas

Tivolis ameerika raudteel

Luigel, ikka Valga tivolis