Madli, Ander ja Paula

Madli on mu hea sõber Kõrvekülast. Tal on punased juuksed, nöbinina ja ta on minust umbes täpselt pea jagu lühem. Kaks aastat on noorem ka. Ta käib Kõrveküla kooli esimeses A klassis. Tal on oma mobiil ja talle meeldivad väga poetirtsud. Mulle meeldivad ka poetirtsud. Me oleme neid tegelasi ostnud juba tubli 30 euro eest ja ikka oleks nagu veidi veel vaja. Häda on vaid selles, et raha hakkab otsa saama. Madliga koos olles mängime me tirtsude ja vahel ka petshopidega. Mõnikord me lihtsalt hõõrume ka telefone.

Madlil on vaheaeg ja saame palju koos olla. Täna helistas ta mulle täpselt keset inglise keele tundi kell 8.52. Tahtsin kangesti vastu võtta, aga ei võtnud, sest õpetaja on mul kuri. Ja ega Madlil ei sobi ju ka enne kümmet helistada! Aga ega tal vahet pole, sest kella ta veel eriti ei tunne. Nagu ka suuri arve. 173 ütleb ta „üks seitsekümmend kolm“. Muidu on ta ju tore ning mulle meeldib temaga olla.

Villu seevastu on Madliga kuri. Pahandab. Ei luba mul oma poetirtse talle anda ja kui vahetame, siis jälgib, et saaksin ikka iga tirtsu vastu midagi. Villu ei luba vahel isegi Madlit tuppa, sest Madli lemmiktegevuseks pole kraamimine. No siis peab Madli kuulma jälle, et ta on loll ja tobu ja üldse üks paras frukt. Samas kui vaja mängivad nad koos. Vahel Madli kutsub: „Võtame Villu ka mängu!“ Ja ega Villu siis ei tõrgu. Ta nagu püüaks mind kaitsta Madli eest, mis mulle tegelikult ei meeldi, sest tean ju ise, mida ma tahan.

Seevastu Ander, Villu sõber, on mulle üks tüütu tegelane. Ta kipub mind käsutama. Tahab, et ma temale asju tooks, teda koju saadaks või siis lihtsalt temaga mängiks. Aga ma ei viitsi, sest pole oma elus suuremat egomeest näinud. Ega nad Villuga ka hästi ei klapi, kuigi ilma ka ei saa. Nüüd pole midagi parata, Villu peab õppima ka Anderita elama, sest ta kolib juba paari päeva pärast emaga Soome. Villule saab see raske olema, arvan juba ett. Ander oli pool kuud Saaremaal, Villu ei jõudnud teda ära oodata. Oli eriliselt pettunud, kui Ander jõudis koju varem räägitust paar päeva hiljem. No, mis teha, plaanid muutusid. Aga samas ei saanud nad palju üle päeva tülita.

Eile viis issi nad Metsapere mängumaale Villu sünnipäeva ette tähistama. Poisid kiskusid riidu kolme tunni jooksul kolm korda ja tulemuseks oli Villul veriseks kriibitud käsi. Vanemad ikka võtavad Villu kallal, et mis sa väiksemaga kakled ja püüa ikka korralik olla. Kuid mõneti, saan aru, on asi ka Anderis, kellel on paha komme mitte lubadusi täita. See tekitab suure õiglustundega Villus pikka vimma. Näiteks lubas Ander eile öökullimajas Villule oma taskulapi anda, kui Villu teda seal paar korda julgestab. Lõpuks ta ei tahtnud anda. Kui aga andis, siis polnud ise nõus Villut julgestama. No ma saan Villu pahameelest aru. Nii mõnigi mäng jääb mängimata, kuna Villu teab, et Ander oma osa ei tee. Aga jah, teineteiseta nad ka praegu hästi ei saa. Tüli pikalt ei peeta ja lepitus on mõlema huvides.

Sel ajal kui Ander ära oli, käis Villu Madli vennal Märtenil külas. Need käigud olid küll rohkem sellised, kus Villu mängis Märteni asjadega sel ajal kui Madli vend ise telekat vaatas või vorstisaia sõi. Märten sobib Villule seltsiliseks rohkem siis, kui Anderit pole.

Meil on veel neljas sõber – Paula. Temaga me ei mängi ega tülitse. Temast me loeme. Mõlemad Villuga loeme Paula lugusid ja ikka selleks, et meie lugemine kord selliseks kiireks ja soravaks muutuks.

Lõppu panen pildi, millega Villu loodab 3000€ saada, et siis kõik kaubamaja mänguasjad kokku osta.