Mulle meedlib Villuga mängida ja Villule meeldib minuga
mängida. Tõttöelda me kahekesi mängimegi, sest üksinda on ju nii igav mängida.
Mõnikord tahan ma ka üksi mängida, aga Villu ei saa sellest aru. Siis tuleb ta
ja segab mind. Ma lähen tema veiderdamisest nii vihaseks, et hüüan talle: „Ma
ei ole enam kunagi su sõber!“
Villu kohkub sellest tavaliselt ja hakkab paluma: „Ole mu
sõber, ma ei tee enam niimoodi!“ Mõnikord, kui mul on hea tuju, siis ma ütlen,
et hea küll, ma olen su sõber, kui sa lased mul nüüd veidi omaette mängida.
Teinekord tuleb mul aga kiusutuju peale ja siis ma kas ei vasta Villu midagi
või ütlen: „Ma ei ole ikkagi su sõber!“ Mõnikord hakkab Villu selle peale
nutma, sest temal on väga kahju sõpra kaotada. Teinekord ta läheb emmele-issile
kaebama, et ma ta sõber ei ole.
Siis saan mina kui suurem ja targem emmelt ja issilt võtta,
et ma Villut nii kiusan. Tegelikult on mul endal ka sellise käitumise pärast
häbi ja lõpuks olen ma ise valmis ükskõik milleks, et Villu minuga mängiks. Aga
mõnikord ei saa kohe kuidagi kiusutuju vastu, see tuleb sulle sisse ja hakkab
aga kiusu ajama.
No comments:
Post a Comment