Palju muutub

Minu elu saab kohe suure pöörde. Ma lõpetan lasteaia lapseks olemise ja hakkan koolilapseks. Teadagi, see ootab ees ju iga last! Veidi hirmutav ka, kas pole? Kuigi ma olen ju tublilt juba mitu kuud eelkoolis käinud ja õpetaja ning klassikaaslastega ka tuttavaks saanud. Minu õpetaja nimi hakkab olema Ave. Kui tema jääb haigeks, siis teise õpetaja nimi on ka Ave. Mõlemad Aved on ühed toredad tädid ja ma loodan, et nad toredaks jäävadki. Mõnikord on tädidega küll nii, et nad on alguses kangesti toredad, aga siis saab neil sellest küllalt ja nad hakkavad veidi vastikuteks. Näiteks nii juhtus vahepeal minu kasvataja Teaga. Alguses oli ta tore, tegi nalja, patsutas seljale, müüs issile omatehtud sokke. Siis aga hakkas ta tiba vastikuks ja ma ei tahtnud enam lasteaeda minna, kui ta seal oli. Issi küsis ta käest, et mis lahti on, kas nad peaks kahekesi korralikult kõnelema. Tea läks sellest närvi, hakkas värisema ja ütles, et rääkida on vaja küll. Aga rääkimata neil kahel jäigi, sest Tea läks jälle toredaks ja issiga ta enam rääkida ei taga, isegi mitte tere öelda. Minu pole sellest midagi, sest minu olukord läks paremaks ja issil pole ka Tea terest suurt puudust. Aga juba 30. mail saab minu lastead ka ametliku lõpupeoga läbi ja siis varsti pole ka minul Tea toredusest ega teredest ei sooja ega külma. Ta ei lähe siis meie perele üldse enam korda, sest isegi Villu käib ju teises lasteaias.
Villul tuleb ka lõpupidu, aga seda 5. juunil Luke mõisas. Temalgi seisavad ees suured muutused. Ta vahetab ju lasteada. Just eile ta ütles, et ta ei taha kunagi Oravakestesse minna, sest seal on kõik võõrad tädid. Õnneks pole see tema Peetri lasteaed nii võõras, sest tema kasvataja Heidi tuleb temaga kaasa ja nii mõnigi lasteaiakaaslane veel. Vast see teeb meie tibu (nii ma teda kutsun) lasteaiavahetuse kergemaks. Igal juhul temaga pole sellest muutusest veel räägitud ja ega seda ette ei kavatsetagi, sest Villul on omad arusaamised sellest ilmaelust. Tema näiteks ei kavatse ju suureks kasvada. Issi eile küsis temalt poolfilosoofiliselt, et mis ta kardab suureks saamist? Selle peale ütles Villu, et suured peavad nii palju asju oskama, mida tema ei oska, nagu näiteks auto juhtimine. Issi ütles küll, et ta oskab ju ATV'id juhtida, mis on peaaegu nagu auto, kuid see ei veennud teda väga. See on ka põhjus, miks me ei saa oma tibu ühtegi trenni panna - tama ei taha areneda. Aga ta areneb ikka. Korjab ja uurib putukaid, õpib taimenimesid ja tähti. Oma nimegi kirjutab kõverate tähtedega: VILU. Ja pilte joonistab nii et lase olla. Ta on meil selline ummamuudu. Tahab kangesti lõunamaale minna. Hispaaniasse. Tahab näha, kuidas see välja näeb. Issi küsis, kas ta tahab temaga kahekesi minna. Villu, aga tahab, et mina ja emme ka kaasa tuleks. No selline perevärk on talle tähtis.
Ühest asjast kirjutan veel. Meil oli linnuke. Päästsime ta Mapi küüsist. Määrasime ja saime lõpuks ka ta suurnokk vindiks määratud. See on selline lind, kellel on suur tugeb nokk, millega on võimalik kirsikive purustada. Aga viga oli see vaene loom saanud. Sabasuled olid puudu ja tiibki vist murtud. Peale selle oli ka kaelal veretäpp ning jalg vigastatud. Elas meil nukumajas kaks päeva ja eile mattis issi ta maha. Mis on linnukesel muret? Teadagi - kassid!