Suhkruvatt on jube nämm

Ütlen kohe paar tähtsat asja enda kohta. Ma olen viimase kahe nädalaga tublisti mehistunud - ha-haa. Panen ise endale püksid jalga, seeliku selga, kingiad ja saapad ilma mingi probleemita. Peale selle võin ma paar tundi üksi telekat vaadata või niisama mängida. Isegi köögis üksi kõrbuskeid süüa (sellega ei saa ka Jossu hakkama) ja, pandagu nüüd hästi tähele, MA KÄIN ÜKSI SUUREL POTIL PISSIL. Viimane oli nagu pauk selgest taevast, eksole? Ja see kõik on juhtunud alates Villemi tulekust. Teadagi, kellelgi pole enam suuremate laste jaoks aega. Seepärast peavad nad kohe pärast väikeste tulekut kangesti ruttu mehistuma. Tõttöelda pole mul midagi selle vastu, sest mul on nüüd palju suurem vabadus. Panen ise selga-jalga mida tahan, pole vaja teisi norida. Lähe kuhu tahan. Isegi õue lähen siis, kui ma tahan. Teistpidi, mida ma hädaldakski. Villem on nii nunnu ja nii hädapunn, et temaga peavadki kõik tegelema.

Õhtuti on tal sant olla. Siis ei taha ta sugugi voodis tududa, vaid teda peab süles kandma. Nii püsti hoidma. Siis ta vaatab viis minutit ringi, ikka nii ohoo-ohooo, ja siis laseb silma looja. Aga voodisse teda panna ei saa, sest siis ta hakkab kohe nihverdama ja puristama, millele järgneb luust ja lihast läbilõikav kisa. Mul läheb sellest tuju kohe nii ära, et jookseks kas või lasteaeda. Ma lihtsalt ei kannata, kui lapsed pillivad. Eile näiteks kukkus Jossu lasteada minnes rattaga maha. Nii rumala koha peal kukkus, et imesta või silmad peast ära. Lõpuks sai ta nii kõvasti haiget, et pillis seal tükk aega sedasi, et tattki tuli suust välja. Mul hakkas temast jälle nii kahju.

Midagi oli veel, millest ma tahtsin kirjutada, aga mitte ei tule meelde, mis see oli. Lõbustuspark see ei olnud ju. Räägin siis paari sõnaga sellest. Eelmisel nädalavahetusel oli meil siin maja taga lõbustuspark, kus minagi käisin. Sõitsin autoga ja rongiga ja siis veel autoga ning motikaga. Jube lahe oli. Isegi see oli lahe, kui rongi peal üks onu mulle kallale kargas, harjaga juuksed sassi ajas ja siis veel õhupalliga pähe virutas. See on mu päris esimene lõbustuspargikogemus. Jossu oli tähtsust täis, tema sinna ei läinud. Aga ma arvan, et ta oli natuke jobu ja päris sees ta kahetseb oma otsust.

Las ta siis olla, kui ta meelde ei tule. Eks ma kirjutan järgmine päev. Nüüd ma panen sellele kirjale ühe päris sobimatu pealkirja, aga lõbustuspargiga seoses tuli mulle see pähe.