Miks mul pole aega

Tere, mina siin! Lõpuks siis jälle. Pole ammu aega saanud. Lasteaed nõuab nii palju. Hommikul vara peab ärkama ja kui koju jõuan, siis olen nii väsinud, et kirjutamisest ei taha mõeldagi. Ma olen muidu suur magaja. Nädalavahetusel pole probleemi kella üheteiskümneni magamisega. Teistpidi olen ma aga üks vilets magamajääja. Õhtul kulub ikka nii tunnike, enne kui silm kinni vajub. Pole siis vist ka imestada, kui mind enne kaheksat äratatakse, et minusse palju energiat ladestundu ei ole. Magaks ju normaalselt veel kolm tundi ja siis alles kirjutaks. Nädalavehuetusel ei tule ka sellest kirjatööst midagi välja. Ma ei hakka midagi ütlema tulevase nädala kohta, aga kaks eelnevat läks meil ju ema sünnipäeva tähe all. Emale meeldib oma sünnipäev kohe nii väga, et ta teeb kaks ja pool pidu. Pool pidu sai peetud eelmisel neljapäeval, kui käis Reet Kristini, vanaema ja Angeliga. Ega nad ju kaua olnudki, aga kui kolm tundi õhtust laua taga ära läheb, siis see ka on midagi. Möödunud nädalavahetusel käisid meil Normudsid, Kaša ja Ava omade. Kokku oli paras punkt. Veidi sai istutud, aga enne seda kõvasti vaaritatud, korstatud ja niisama toimetatud. Seda, et nädal varem käsid nö eestlased, ei ole vist tarvis mainida. Trall on enamvähem sama. Nüüd on see vast möödas. Saab veidi lahedamalt hingata.

Teistpidi takistab kirjutamist ka see, et mu tuju pole enam see, mis varem. Kas on see ealisest eripärast või olen ma lihtsalt kehva tuju saanud, aga peale lasteada on mul sageli paras jonn peal. Siis ma ajan kiusu, norin nätsu ja kaklen ükskõik kellega. Kaklen ma ka muidu. Näiteks eile oli meil isaga suurem tüli. Mina ei tahtnud, et ta mulle mähet paneb. Ega ma siis mõni tita enam ole! Tema ikka pani, jõuga. Asi lõppes sellega, et mina tagusin isat rusikaga ja tema sakutas mind juustest. Seda ei tohtinud ta teha! Ma olin nii solvunud. Pärast palus isa andeks küll ja me leppisime ära.

Nüüd ma pean jooksma. Varsti kirjutan jälle.