Päris paks jalg

Teate, ma ei viitsi ise süüa. Lihtsalt ei viitsi. Ma tahan, et keegi (kas või Ariana, pildil) topiks mulle pudi suhu. Jäätist ja kommi võin ma ise süüa. Krõbuskeid ka, aga kartulit, suppi või muud mõistlikku, mina ise küll sööma ei vaevu.

Poti peal ei käi ma ka. Lihtsalt ei taha. Ütlen, et ei taha ja kõik. Nii ma teen elu lõpuni.

Beebikoolis käin. Martaga käin ka parte söötmas, patitoses, nagu ma kutsun, ja niisama rannas lonkimas. Martal on vahest ka Roberto kaasas. See elab nende juures. Raha tal pole ja kodu ka mitte, kuhu tal siis veel on minna? Ükskord jäime me kolmekesi rannas issile, Jossu issile ja Annelile vahele. Ega sellest midagi ei olnudki, ütlen seda lihtsalt suusoojaks. Külmal ajal on soojast suust ka kasu.

Jossu issi, Veebel, oli meil siis Anneliga külas. Täna hommikul läksid ära. Mina seda ei näinud, sest neil läks lennuk nii vara. Terve nädala olid siin. Käisid linnas ja tegid süüa. Reedel viis emme nad apelsinivargile. Pärast söötis kõhud hispaania lobi täis ja tõi koju. Muud eriti polnudki. Jossu tegi ka koolist poppi. Preemiaks sai rakulkagi.

Mina räägin siis eesti ja hispaania keeles. Muidu oskan ma rohkem eesti keeles rääkida, aga hispaania keelega saan ka kenasti hakkama.

Täna sain uued kingad. Ägedad valged roheliste ninadega lilled külje peal. Veidi pikad, number 27 ikkagi, aga sellest pole midagi. Muidu poleks nad mulle jalgagi läinud, sest mul on ikka üks päris paks jalg.