Plaan oli suusatama minna. Nagu teada lähevad plaanid ikka lörri selleks, et uusi plaane teha. Meie plaan oli täna suusatama minna. Ilus oli. Maa oli valge, puudelt langes tuulega lumetorte. Just nimelt tuulega. Villelis, mis on ainult 800 meetri kõrgusel, oli seda kergelt märgata. Javalambre teel aga juba selgelt tunda. Auto õõtsus iilides. Vastutulevad autod vilgutasid tuledega ja inimesed tegid sõrmedega seest: “No, no, no!” Võis arvata, et mägi on tuule tõttu kinni. Ikka proovisime edasi minna, ise kogeda, kas on ikka kinni. Me ei hoolinud selles, et tee oli üsna kinni tuisanud. Vargsi lootsime, et ehk ei pea kette jälle panema. See kettide panemine on igavene nuhtlus. Pole teada, kuidas seda üksi teha. Samas on teada, et tehes oled küünarnukini kindlasti porine. Kui teed tööd paljakäsi, siis võid kohe lumega pori maha pesta. Mis sellest, et jube külm on. Jopet ja kindaid enam koha peal puhtaks ei saa, kui üldse saab. Vot nii on lood lumekettideta.
Kui kohale jõudsime polnud parklas eriti palju autosid. Tuul vingus mis kole ja lumi tuiskas. Issi läks vaatama. Kõik oli kinni. Need asjad, mis lahti, olid ümber puhutud. Ainult mõned töötajad rookisid lund. Seal polnud midagi teha. Ja hea ka, sest minu kombekas oli koju ununenud. Ma oleks väiksemagi tuulega seal kringliks külmunud.
Uus plaan oli Terueli minna linnaga tutvuma. Läksimegi. Oi kus kiirtee peal puhus, auto vappus. Kartsime, et meie suusakast
lendab metsa.
Teruelis oli esimeseks kohaks ja tegelikult ka viimaseks, mida põhjalikumalt uurisime armastajate mausoleum. Seal olid päris armastajate muumiad. Vaesed nemad pidid seal kivist kastide all konutama, näost mustad ja luud väljas. Päris luukered olid. Puutuda ka neid ei tohtinud. Onu tuli kohe ütlema. Pärast läksime kirikusse ja sealt edasi vana mauride torni vaatama. Uks pandi ka kinni, et me jumala eest alla ei saaks. Põnev oli, aga väsitav ka. Kõhud olid tühjad ja jube kaua läks. Kui õue pääsesime, olime kole õnnelikud ja teadsime, et tänaseks aitab ajaloost. Läksime sööma. Seal olime jälle närvilised, kui meile kohe menüüd ei toodud. Lõpuks läks kõik hästi ja olime rahul. Veel mõni tiir linnas ja siis tagasi oma Villeli kodusse.
Õhtul vaatasime veel oma külakeses ringi. Naljaks, kuid samas armas küla. Pooled siinsed majad on alustatud poolikud ehitised. Nagu oleks tegijatel raha otsa saanud. Teine pool valmis majadest on tühjad ja lagunenud. Muidu on see täitsa külakolgas. Kõik restoranid ja baarid ka. Vanu kohalikke õlleninasid täis. Kena kah. Sõime muffineid ja jäätisi ja mõtlesime, et ei tea, miks see kõik küll nii on.
Kui kohale jõudsime polnud parklas eriti palju autosid. Tuul vingus mis kole ja lumi tuiskas. Issi läks vaatama. Kõik oli kinni. Need asjad, mis lahti, olid ümber puhutud. Ainult mõned töötajad rookisid lund. Seal polnud midagi teha. Ja hea ka, sest minu kombekas oli koju ununenud. Ma oleks väiksemagi tuulega seal kringliks külmunud.
Uus plaan oli Terueli minna linnaga tutvuma. Läksimegi. Oi kus kiirtee peal puhus, auto vappus. Kartsime, et meie suusakast
lendab metsa.Teruelis oli esimeseks kohaks ja tegelikult ka viimaseks, mida põhjalikumalt uurisime armastajate mausoleum. Seal olid päris armastajate muumiad. Vaesed nemad pidid seal kivist kastide all konutama, näost mustad ja luud väljas. Päris luukered olid. Puutuda ka neid ei tohtinud. Onu tuli kohe ütlema. Pärast läksime kirikusse ja sealt edasi vana mauride torni vaatama. Uks pandi ka kinni, et me jumala eest alla ei saaks. Põnev oli, aga väsitav ka. Kõhud olid tühjad ja jube kaua läks. Kui õue pääsesime, olime kole õnnelikud ja teadsime, et tänaseks aitab ajaloost. Läksime sööma. Seal olime jälle närvilised, kui meile kohe menüüd ei toodud. Lõpuks läks kõik hästi ja olime rahul. Veel mõni tiir linnas ja siis tagasi oma Villeli kodusse.
Õhtul vaatasime veel oma külakeses ringi. Naljaks, kuid samas armas küla. Pooled siinsed majad on alustatud poolikud ehitised. Nagu oleks tegijatel raha otsa saanud. Teine pool valmis majadest on tühjad ja lagunenud. Muidu on see täitsa külakolgas. Kõik restoranid ja baarid ka. Vanu kohalikke õlleninasid täis. Kena kah. Sõime muffineid ja jäätisi ja mõtlesime, et ei tea, miks see kõik küll nii on.
No comments:
Post a Comment