Mis saab siis, kui Villut suruks kutsuda

Esmalt üks talvepilt, meenutuseks, sest muidu räägid ikka: mis see 2016. aasta talv ka oli, lundki polnud ja külmkapiski oli rohkem külma. Pildike maalt läbi akna, kus teisel pool oli u -25. Ajaloo huvides.

 Nüüd siis asjast.
Villem luges läbi oma elu teise raamatu. Esineme raamat oli selline naljaraamat rohke, kus oli ehk kokku u 20 sõna. Aga see teine, no see juba oli midagi. Lehekülgi paarkümmend, teksti arvestatavalt. Kui statistika huvitab, siis vaata ise järele. Raamat oli "Hea dinosaurus". Terve eilse õhtu pusis, alla ei andnud, siht silme ees: tahab saada Iirist paremaks lugejaks. Kui järjekindlust jätkub ja Iir seanahka veab, siis võib see ju isegi juhtuda. Päris kindel on see, et Iir pole vist kunagi korraga nii palju lugenud. Nüüd ka temal põhjust pingutada: ei lase Villut või siis Suru mööda.
See Suru meil omamoodi teema. Iiril on kombeks panna kõigile ja kõigele hellitusnimesid. Villut hellitatakse kord nunnu, kord jälle piuksu nimega. Viimase nädala kutsub ta Villut järjekindlalt Suruks. Eile sai uuritud, et miks siis suru, surud ju ometi suured karvased ööliblikad? Ega Iir venda öölasega ei seostanudki, tema jaoks tähendas suru suhkrukringlit. Vennakse sai hellitava kiringlikese oma nimeks! Aga Villu ei taha olla Suru. Et aga Iir kord kätteõpitud harjumusest loobuda ei saa, siis pandi maja täis silte:

Skeemi tuleks lugeda nii: Villu suruks nimetamine on keelatud tegevus. Kes aga seda teeb, peab arvestama sellega, et Villu läheb majast välja. Ja siis söögu ta ise oma suppi, kui laps peaks kaotsi minema.
Selle õue minemisega on tal tõsi taga. Nädal tagasi oli ta oma ema peale juuksejuurteni solvunud, et see ei toonud üllatusmune ja kummikarusid. Villu maksis kätte nii, et ei tulnud tuppa. Õues oli juba suur pime, emal meeled ärevil, aga poisike hulgub ümber maja. Kõikvõimalikud hullud mõtted tulevad ju pähe! Kes ei tahaks omale koju sellist poiss? Pole vajagi ju muud, kui kaenlasse kahmata ja ära viia!