See blogimine on siin Eestis tõeliselt harvaks jäänud. Täitsa jube kohe. Kui asud kirjutama, siis polegi nagu millestki kirjutada. Kõik on nii igapäevane ja tavaline, et sellega valget määrida näib patt. Mis ma siis ütlen? Et mul oli sünnipäev. Kah nüüd asi, sünnipäevi on igal aastal, see pole ju suur uudis. Võib-olla peaks siis kirjutama oma uuest valgest rattast, mille sünnipäevaks sain. Või nukust või meigikomplektist või kaelakeest? Kuid need on ka vaid asjad, mis tulevad ja lähevad ning millel pole õiget väärtust. Saame ju nüüd ka iga nädal taskuraha, mille eest ostame omale asju. Ja palju meisterdame ka ise. Eile tegime savist jõuluehteid nii endale kui ka kingitusteks. Palju joonistame. Villem on selles osas väga tubli. Kui talle tuhin peale tuleb, siis ta võib korraga kohe terve suure seina jao pilte valmis vorpida. Panen siia mõned näited tema töödest. Lihtsalt niisama vaatamiseks. Kas meeldivad või mitte on hoopis teine teema.
Arutasime ükspäev, kas on ilmas sellist asja, mis kõigile meeldib. Komm on ju hea, laste lemmik, kui paljud suured seda ei taha. Tunneme üht Karl Patrickut, kes sööks kommide asemel parema meelega hoopis vinkusid. Meie oleme küll teisest puust, aga selge, et kommid igaühele ei meeldi. Mis võiks veel sobida kõigi lemmikuks? Mina arvan, et ükskõik, kui palju sa ka mõtled, on selge, et sellist asja ei leia. Mõned asjad on paratamatult tähtsamad, kui teised. Minu jaoks on kodu ja lähedased väga tähtsad, kummikarudest hoopis tähtsamad.
Villu pildid siis:
No comments:
Post a Comment