Jessas küll, pool aastat pole ma ridagi kirjutanud! Kuidas see aeg on küll lennanud. Ise arvasin, et vahest kuuke on vahele jäänud. Kui nüüd tagasi mõtlema hakata, siis jah, möödas on suvi ja koolialgus ja jõulud ning aastagi on jõudnud numbrit vahetada. Väikese hiire jaoks on see terve elu.
Ma olen muuseas koduõppel. See tähendab, et hommikul ma enam kooli ei pea minema. Ok, kooli lähen ma küll, kodukooli, aga selleks ei pea kaugemale minema, kui meie oma kööki. Kui mu kool veel Tartus Õpetaja tänaval asus, siis pidin kohe riided selga panema, autosse istuma, tõukerattaga Toomemäest üles punnima ja siis veel raamatukogust mööda vurama, et koolimajja jõuda. Päris tõsine sport hommikuks. Nüüd vastupidi võin ka pidžaamas matemaatika tundi minna või eesti keeles rosinat nosida. Jah, minu kool pole nii formaalne, samas on see ikka päris normaalne kool. Me õpime lugemist, kirjutamist, arvutamist, luuletusi ja kõike seda, mida teisedki. Lisaks teeme ka kehalist kasvatust, et keha ikka tugevaks saaks.
Kuidas juhtus nii, et ma koolist kodukooli sain? See oli sellepärast, et koolis ei arvestatud minuga nii nagu ma olen ja taheti, mind kellekski teiseks teha. Aga mina ei tahtnud keegi teine olla, see tegi mu tuju halvaks. Teine põhjus oli ka Villus, kes ei harjunudki lasteaiaga. Polnud hommikutki, kui ta ei küsinud õudusega, kas ta peab täna lasteade minema. Ta oli nõus autos istuma, kuni emme peab tööl olema või kõik oma sendid ära andma, et emmega koju jääda. Nüüd tal seda hirmu enam pole. Mina olen temaga kodus.
No comments:
Post a Comment