Villu ja putukad

6. juulil oli siis teadupärast Villu lasteaia lõpupidu Luke mõisa pargis. See oli üks eriti armas piknik, kus vanemad tõid head sööki ja jooki ning lapsed said oma aasta jooksul tehtud tööde (piltide) kaustad kätte. Ilm oli ilus ja särasilmad laulsid ilusti. 

Kaustade kätteandmisel on särasilmadel üks tore äraarvamise mäng. See on selline mäng, kus kasvataja, Heidi siis, ütleb midagi iseloomulikku mõne lapse kohta ja teised peavad ära arvama, keda peeti silmas. Näiteks Villu kohta ütles Heidi nii: „See on üks neljaaastane poiss, kes on tõeline loodushuviline. Ta on pannud kogu Särasilmade seltskonna lülijalgseid uurima ja korjama. Aasta jooksul on ta joonistanud lugematul arvul kala ja dinosaurusepilte. Ja ta ei taha kunagi suureks kasvada.“ Selle peale kisasid kõik täiesti kõrist: „See on Villem!“ Ja õige oligi!

Mapp mille Villu sai oli tõttöelda ilmselt kõige paksem. Isegi paksem kui suurematel kooliminejatel. Ja ilmselt polnud seal pooligi pilte sees, sest Villu tõi iga päeva pildi või paar lasteaiast koju.

Õige see ju ka on, et Villule pakuvad putukad huvi. Pühapäeval maal olles teatas ta ka oma tulevasest ametist: ta tahab saada putukateadlaseks. Selles poleks midagi imelikku, kui arvestada, kui hoolikalt ta oma putukaid korjab. Võtame kasvõi näiteks selle, kuidas ta vana kartulipõllult kartulimardikaid noppis. Kui issi suutis leida vaid neli mardikad, siis Villu, kui oli kord ära näinud, milline see mardikas on, leidis neid vähemalt 30. Nii taime peal, alt kui mullast. Oleks ilmselt rohkemgi leidnud, kui issi kannatus poleks katkenud ja ta poleks teda magama kutsunud.

Aga see, et Villul on tulevane amet teada, ei tähenda, et ta veel suureks kasvab. Tema hakkab hoopis väikeseks teadlaseks! Ja seegi pole võimatu. Kohati teab ja märkab ta juba suurest rohkem. Näiteks noppis ta oma lasteaia juurest ühe kollase lille. Issi ütles, ole ettevaatlik, see on tulikas. Selle peale kostis Villu tõsiselt: „Tulikal on teistsugused õied!“ Ja nii oligi. Hetk hiljem näitas Villu maha: „See on tulikas!“