Laps läks kaduma

Jah, neljapäeval läks üks väike seitsmeaasta tüdruk kaduma.

 Lugu juhtus nii, et tema isa saatis ta koos juustupulgakotiga, mille sisust ta nii kangesti matti võtta soovis, korterist välja auto juurde ootama. Ise jäi ta veel paari asja ja jalanõudega kohmitsema ning minuti-paari pärast järgnes lapsele. Läks tänavale ja.... keda polnud, oli laps. Kus see laps võis küll olla? Äkki läks välja tagauksest? Issi jooksis hoovi, hõigub, keegi ei vasta. Võibolla hakkas allaminemise asemel üles korrusele minema. Jookseb issi ka sinna, hõigub, vaikus. Majas last pole, õues ka mitte. Kus ta võis siis olla? Paanika hakkas juba üsna tugevaks minema. Issi küsib tänaval kõndijatelt, kas nad on äkki väikest tüdrukut linase kotiga näinud? Keegi pole teda näinud. Kuhu joosta, kuhu poole võis ta minna? Issi võtab suuna paremale, keerab tänavanurgalt üles ja teeb kvartalile ringi. Ei kedagi, ja ükski vastutulija ei tea ka midagi. Paanika on pilvedes. Juba on helistatud politseisse. Minutit lähevad. Palju? Ei suuda sellises olukorras hinnata. Miks see politsei veel ei tule?

Politseisse helistaminegi oli katsumus. Neid küsimusi, mida esitati oli kohe nii palju, et üldse ei saa aru, miks neid nii palju pidi olema. Nime, vanuse, välimuse küsimused on ju okeid. Aga kümme korda küsida, kas tegemist pole ikka sellise lapsega, kes üksi hakkab jalutama, on kuidagi liiast. Või et eeldada, et paanikas isa kannab lapse passi taskus. Mis sellest kõigest lõpuks kasu oli, kui edasi suunati ikka järgmise inimeseni, kellele pidi peaagu sama juttu rääkima. Tundus nagu mõttetu ajaraisk.

Ja samal ajal jätkas see issi lapse otsimist ja inimestelt küsimist väikse tüdruku kohta. Issi pani tähele, et inimesed on sellise koha pealt ikka erakordselt aeglased, mis teda kohutavalt häiris. Kuidas võib üks jah-ei vastuse andmine nii kaua aega võtta?

Vahepeal pidi helistama ka emmele, kes oli Tallinnas pikal seminaril. Emme ei saanud midagi aru. „Laps ära kadunud, kuhu ta sai kaduda, majja ja aeda ikka vaatasid?“ „No muidugi vaatasin“, ütles issi, kel samas tekkis kahtlus, et äkki on laps naaberaeda läinud. Vaatas needki üle. Vahepeal pidi emme sama pere teise lapse lasteaeda helistama, sest issi ja väike tüdruk olid ju oma juustupulkadega just teise lapse lasteaialõpu peole minemas. Hea, et see sai vähemalt organiseeritud. Kui nüüd veel tüdruku leiaks.

Aega oli palju läinud – politsei jõuab. Alles nüüd! Issand, kus see laps oleks võinud juba olla, kui keegi oleks ta auto peale võtnud!

.... Milline kergendus! Issi vaatab oma autosse ja näeb seal istuvat sedasama väikest tüdrukut, keda ta just nii paaniliselt otsis. Kuidas sai see laps autosse, mis pidi lukus olema? Kus olid isa silmad enne, kui ta autost kordi mööda jooksis. Esimene tunne, mida ta tundis, oli see, et tal oli vaja seda last kõvasti-kõvasti kallistada. Järgmiseks küsis ta: „Kuidas sa sisse said? Kas sa ei näinud, et ma otsisin sind?“ Kas otsisid? Laps nägi, et isa jookseb mitu korda autost mööda, ise räägib kogu aeg telefoniga. Mida ta pidi sellest arvama?

Aga lapse leidmine oli isale selliseks kergenduseks, mida ta pole vist oma elu jooksul kogenud. Politseile seletamine, et mis juhtus ja oli, oli juba nagu luule. Lõbus, lihtne ümin.

Aga muideks, kas saite ikka hästi aru, et see kadunud laps olin mina?