Suvi on läinud ja sügis ukse ees. Käime lasteaias ja ajame niisama omi pisikesi asju. Mina käin sellest aastast Kõrveküla lasteaias Lepatriinude rühmas. Kasvatajateks on Tea, Marje ja Tiina. Villugi tuleb Kõrvekülla. Tema lasteaed-soojak hakkab valmis saama. Ehitajad panevad viimaseid laudu ja maalrid võõpavad neid üle. Ei tea muidugi, kuidas Villul uues lasteaias läheb. Vanas, kus ta sellest kuust ka magab, on ikka päris vaevaliselt läinud. Tal suur stress ja puha. Nüüd hakkab juba nagu mööda minema, aga see uus lasteaed uute tädide ja lastega. No mine tea... Loodame siiski parimat.
Mul on ka suur uudis: ma sõidan nüüd rattaga, kahekaga ja päris üksinda. Kui ma varem vihkasin rattasõitu, siis nüüd ma muud ei teekski. Pea igal õhtul on mulle uus ratas valmis seatud. Esmalt väike abiratasteta, siis suurem abiratasteta. See nüüd jääbki. Jossu vanad rattad muidugi, aga päris korras muidu. Ma teen trenni ja lähen rattamaratonile. Villuga on praegu raske, tema ei taha sugugi väntama õppida. Aga noh, ta ju ka veel väike. Põhiline häda tegelikult selles, et Villule pole praegu parajat ratast. Need, mis meil kodus on veidi suured talle. Vahest sellest ei sobi talle see väntamine. Samas mulle ei sobinud see veel kevadel. Kui issi poleks mind sundinud, siis oleksin ikka veel jalamees. Aga rattamees olla on parem! Mõelda, kui tähtis on hõigata rattalt jalakäiatele: "Palun, kas te saaksite eest ära tulla!" Ja kõik tulevad, saavad vist aru, et ma olen veel veidi koba.
Laupäeval käisime Tallinna loomaaias. Päris põnevaid elukaid sai seal näha.
No comments:
Post a Comment