Kiisuparadiis

Kiisud mängisid patjadel. Hall neist oli just Niru sabast tõmmanud. Niru, kõige väiksemana, kukkus, mistõttu Hall sai emalt ulakuse pärast võtta. Eemal vaatas mürajaid põlgliku pilguga nende suur mustavalgekirju õde. „On alles napakad,“ mõtles ta. Tema küll niimoodi teist sabast ei tõmbaks ega ennast tõmmata laseks. Mingi eneseväärikus võiks ju kassile jääda! Samas ei kurda olukorra üle isepäine kiisugi. Palju nirum oleks ju üksi olla või tühja kõhtu kannatada või hoopis vihma kätte jääda. Siin, nende juures, on nad alati pehmetel patjadel. Head ja paremat ninaesist on küll ja küll. Päike paistab ka alati. Mis su hing oskaks veel soovida? Või siiski….

Äkki läks uks lahti ja tuppa astus uus kass. Triibuline, imekauni näoga noorsand. Meie kassipere tõmbus valvele. Kes see veel on? Juba tõusid karvad turjal turri, juba anti sabale sõjakam hoiak, kui kassiema pojad maha rahustas. „Aitab juba, kas te ei tunne siis Triibut ära!“ pragas ta poegadega. Tõesti, nüüd nägid ja teised, et tulijaks pole mingi võõras tülinoriv kassivolask, vaid nende endi kallis eemalolnud vend. „Kust sina siis tuled?“ tahtis Niru juba küsida, kuid sai õnneks sõnasabast kinni. Selle rumala küsimuse eest oleks ta kindlasti emalt pragada saanud. Ema tervitas hellitavalt Triibut ja sama tegid ta vennad ja õdegi. Ja Triibugi oli rõõmus, kuigi veidi kripeldas ta hing Mapi pärast, kes veel sinna alla jäi. „Tal peaks seal nüüd päris igav olema. Kuid küll ta harjub. Igal ühel oma tee, mis lõpuks toob ikka meid kõiki kokku,“ mõtles Triibu ja ta hinge tekkis rahu.