Valutab

Öeldakse, et kui kirjutad, siis ikka mingist valust. Mõned kirjutavad armuvalust. Enamus luuletajaid on järelikult kestvas armuvalus. Samas ma pole just palju kuulnud, et keegi kirjutaks varbavalus. Siis tavaliselt hüpatakse koivalt koivale, tatistatkse nurka ja vannutakse ropul või poetatakse pisar ehk paar. Mina lapsena pean seda kõike veel õppima.
Et ma nüüd viimasel ajal nii palju kirjutan, siis peab mulgi mingi suuremat sorti valu olema. Mul on vahest kõhuvalu. Aga seda enamasti siis kui mul on kakahäda. Viimasel ajal on tihtilugu mul kakahäda, sest ma olen potiharjutus kuuril. See tähendab seda, et mähet enam ei panda või pannakse minimaalselt. Enamus ajast pean ma laskma palja pepuga ringi. Muidu pole mul selle vastu midagi, kui vaid see kakamine püksata nii raske poleks. Nii siis ongi, et hoian muudkui kakat ja pissi kinni, aga sellest hakkab kõht valutama. Potitle ma ei lähe. Põhimõtteliselt! Ma olen põhimõtetega mees. Kui ma ikka maisipulka tahan, siis löön või pudrukausi uppi, aga muud plöga ma suhu ei pane! Ja nii on ka potiga. Paar kolm kord olen moe pärast potti teinud. Aga see mood on seotud kavalusega. Nimelt lubatakse mulle kommi, kui ka potti omi asju ajan. Kui tuleb kange kommiisu, siis lähen poetan ühtteist potti. Täna tegin piuksu potti ja sain kommi. Aga suurema hunniku tegin poti kõrvale põrandale, mille issi alles hiljem avastas. Mida ta oma kallile pojale ikka teha saab? Kommi anda!
Aga pole vist mu suurt kirjutamist mõtet kõhuhädade kaela ajada, sest see vaevus on nagu varbavalugi, mis paneb rohkem pisaraid veeretama või suutäiega kurja sõnuma. Mina kirjutan ikka igatsusest oma ema ja õe järele. Ma tean, et nad on teel. Aga see tee on pikk, nii pikk. Ja kui nad jõuavad on juba pime ja ma magan. Võin olla päris kindel, et kui ma öösel ärkan, siis poen emme kaissu. Seni tuleb veel valu kannatada.