Monday, June 18, 2012

Kuidas said vette koha, haug ja kivid

Eile õhtul rääkis issi sellise muinasjutu:

Ennevanasti, siis veel kui issit polnud ja isegi tema ema polnud ja veel tolle emagi oli sündimata, olid Eestimaal suured-suured jõed ja hiiglasuured mäed. Jõed looklesid oma sängis mägede vahel. Nendes suurtes jõgedes elas tohutu suur kohahaugkivikala. See kala oli nii suur nagu trollibuss või nagu väiksem maja. Ja see kala hoidis kõiki veeelanikke, kelleks tol ajal olid valdavalt vihmaussid, hirmu all. Vaeseid vihmausse mahtus suure kohahaugkivikala kõhtu määratu palju. Ja kuivõrd usside read hõrenesid järjest, otsustasid nad suurele kurjale kalale vastu hakata. Nad kutsusid kõik oma sõbrad ja sugulased kokku ja läksid kohahaugkivikala jutule. See kala lasi parajasti jõekaldal leiba luusse. (Tol ajal käisid kalad ka maal.) Ussi läksid kala juurde ja piiksusid kõik koos oma pisikeste häälekestega mis jaksasid, aga mis kokku kõlas kui vägev kõmin: "Kuule sina paks, kohahaugkivikala, jäta meid rahule, me ei luba sul enam ennast süüa! Me pole sulle mingid makaronid!" Kohaaugkivikala tegi aeglaselt ühe silma lahti, siis kergitas paksu lau teiselt silmalt ja haigutas. Seepeale ütles uniselt: "Või teie tulete mind keelama! Mis te teha saate, kui ma praegu suu ammuli ajan ja teid kõiki korraga ooteks alla kugistan?" Vihmaussikesed kohkusid, aga kogusid end pea: "Vaata, saame küll, me kolime jõest ära!" "Ma tulen teile siis maale järele", ütles kohahaugkivikala. Ussid ütlesid, et ega me sind sinnagi ootama jää, me läheme kui kipiskuruvid maa sisse. Ja hakkasidki ennast maasse puurima. Suur kala vaatas seda oma punnsilmadega pealt ega suutnud oma silmi uskuda. Kui viimane uss oli pinna alla kadunud, hakkas talle koitma, et mis teda ootab...
Ta otsis ja otsis toidupioolist, aga ei midagi. Kohahaugkivikala hakkas pisemaks jääma, kuni lagunes viimaks sootuks kohaks, haugiks ja kivideks jõgede põhjas.
Nii saidki jõgedesse kohad, haugud ja kivid ning peale selle leidsid vihmaussid endale rahuliku elupaiga.


Oli see siis nüüd nii või mitte, mine võta kinna. Või mõtles issi ise selle loo välja?

No comments: