Jube jama

Jube jama on lahti...

Algas see juba palju varem, siis kui me kalale läksime. Mina, Triin ja ussid. Ussi panin konksu otsa, Triin kartis. Õnge julges Triin aga hoida. Ja siis hakkas kala kolksu. Suur pirske koger. Ja selle järel kohe teine. Ja siis tuli vaikus. Nii kohe kümme minutit ei midagi. Käisime konni otsimas. Korjasin tigusid. Kõik vihmaussid pildusin meie Kõrveküla järve, et kaladel ikka midagi süüa oleks. ...ja ei piuksugi. Siis lasime need kaks lolli kokre järve tagasi. Annaks jumal neile pikki elupäevi ja vähe konkse! Ja siis tuli piuks. Õng vedeles meil niisama otsapidi järves, kui, karmauhti, hakkas pisike ahven või oli ta särg, roosade triipudega kala, konksu. See oli teada, et see kala seda šokki üle ei ela ja teda vette tagasi lasta mõtet pole. Toome koju! Kohendasin Triinu eest ussi ja järgmine jurakas otsas! Ja siis järgmine ja järgmine ja järgmine ja nii 6 korda. Kokku seitse kala.
Koju jõudes nõudsin, et issi tooks kompostikausi ja veristaks kalad ära. Tema ei viitsinud. Ta saatis loojakarja vaid selle triipudega looma, millest minu hing rahule jäi. Kogred jäid homset oinapäeva ootama. Päev veeres õhtusse. Valgusest sai pimedus ja siis selgus kuri tõde. Kuriloom (oli see nüüd siil või päevakoer?) oli käinud ja meie ämbri ümber ajanud ning kalade sabad ära söönud. Oleks seda teadnud! Oleks pidanud kohe kõik 6 kokre ära verstama ja uhaaks keetma. Nüüd kalad surnud ja supp rammuta. Oh seda isa laiskust! Aga noh, tark õpib, loll teeb järgmine kord samamoodi. Vaatame, kas meie isa on tark või hoopistükis puruloll. Igatahes minul on sellest kuradima kalakaost kole kahju.

Jätan nüüd hirmsa loo sinnapaika, sai teine enamvähem ära räägitud, süda läks tiba kergemaks. Võtan teise asja ette. Mul on tunne, et Triin oli täna hommikul minu peale solvunud. Ja teate miks? (Kes õigupoolest poleks?) Kui ta unise näo ja torssis olekuga teiselt korruselt esimesele tuli, siis karjusin ma talle näkku: "Tiin, mine äla!" Triin ei öelnud midagi. Läksin kööki ja kisasin edasi: "Tiin ei tule köögisse!" No ma ei tea, mis uss mulle sisse läheb, aga ma kohe pean kellegi peale kisama. Maal oli see patuoinas Vana. Ta sai hommikul, õhtul ja kui ma just ei maganud, siis ka lõunaajal. Ikka pidi ta äla minema. Ta õnnetu küsis minult, et kuhu tal minna. Mina vastu: "Mine metsa!" Ise ma ju tean, et metsas on külm ja seal on ka hunt. Egas see teadmine takista teist ju sinna saatmast. Aga Vana, teate, saab aru. Triin on noorem, tal nati raskem. Aga muidu on ta mul  üks suur sõber ja me saame hästi hakkama. Täna, näiteks, teenis ta mulle limpsi välja. Pani onku telefonile raha ja see viskas mulle kui pisipojale ühe pooleliitrise limonaadi. Mõnel veab, eksole!

Aga homme läheb Triin ära ja emme tuleb Iirega asemele. See on tore, sest ühele kaheaastasele poisipunnile on ikka ema ja vanemat õde vaja. Head ööd!