Iir, kass ja koer

Mina jälle. Kes mina? Mina noh, kus sa siis ei tea. MINA! (Villu)

Maal olin. Issi vedas mind vana juurde. Mitte et ma nüüd maale ei tahaks, aga mul ei lasta muidu eriti validagi. Lihtsalt pakitakse autosse ja minnakse. Mina olgu lihtsalt rahul. Maal mulle üsna meeldib. Seal on lilli ja usse ja  mardikaid. Siis on seal veel üks suur karvane uss. Mina ise leidsin selle! Issi ütles, et see on päevakoer.

Mis koer see nüüd oli? Pigem ikka üks pisem karvane viiner, kel kange valu kuskile vingerdada. Kätte issi mul teda võtta ei lubanud, et pidavat katki minema. Mina ei tea, igaks juhuks jätsin ta sinnasamasse.
Seda koera nägin ma peale kassi nägemist. Kassid on maal sellised:

Jube nunnud, jube pisikesed ja õudsad vingatsid. Nii kui sa nad kätte võtad, hakkavad hädaldama. Siis öeldakse, et nutavad ja et tahavad oma koju. Sinnasamasse laudalakka vana kapi nurka. No jah, seal pesas nii kolme-neljakordselt näis neil küll meeldivat. Naljaks, et kiisudele meeldib tornis magada! Aga mina sain ka neid süles hoida ja kohe mitu korda. Siin me oleme.

Kiisud ajasid küüned läbi püksigi, aga ma ei hädaldanud, sest ega ma palju seda osputamise aega ju ei saanud. Kassid pistsid hädaldama ja siis oli nad varsti tarvis tagasi panna.

Vana on mures, mida ta nende kiisudega küll peale hakkab. Tal ju veel tervelt kolm suurt kassi. Oskab keegi teda aidata?

Iir on ikka ära. Tema on äraolijatest ainus, kes mul veel meelde tuleb. Eile proovisin temaga rääkida, aga issil on selline telefon, mis lapsi ei armasta. Ei saa Iire sellega rääkida, ei saa minagi. Mis teha, põsk läheb vastu telefoni ja siis kohe, suts, kõne otsas. Iirel olla ka suur minu igatsus. Varsti pidime teineteist nägema, juba kolmapäeval. Kuna see kolmapäev on, mina täpselt ei tea. Ju ta siis meie eluea jooksul tuleb!