Haige olen. Imelik kõhutõbi on kallal. Ühelt poolt on see jube hea, ei pea lasteaeda minema. Ma olen kohe hea meelega hiage. Teiselt poolt aga on ka kahju, sest kolmapäeval pidin lasteaiaga Rõngu lasteaiale külla kontsertesinema minema. Kui homseks tervis korda ei saa, siis jääb minemata.
Ma mäletan oma suurt kurbust selle üle, et mul jäi pritside ja printsesside pidu vahele. See haigus oskab just kõige ebasobivamal hetkel tulla! Tol korral löristasin nutta ja mossitasin, aga mis see kõik aitas. Mis läinud, see läinud.
Vana on haiglas. Lõpuks ometi võttis mõistuse pähe ja läks. No tegelikult, kellel on sellist haiget vana vaja? Vana peaks olema nagu tulehark, kes jookseb lastelastega ja teeb neile pulli. Mulle näis, et haiglas oli ta kõbusamaks muutunud. Vast peale turgutust muutub ta ka veidi aktiivsemaks, hakkab rohkem liikuma ja saab seeläbi enam elu sisse. Meie Villuga oleks hea meelega vahel lihtsalt vanaga.
Villu on kratt. Emme ütleb, et enne 8. eluaastat põletab see poiss maja maha või jääb peadpidi linttraktori vahele. Võib juhtuda, et tal juhtuvad mõlemad õnnetused. Ta on kohe selline rabistis ja tuuseldaja, et lase kohe olla. Mulle on ta lihstalt nunnu vennake, kes vahel on ka jube tüütu. Ma ei saa paljusid mänge mängida, kuna Villule on kindlasti just sedasama asja vaja või segab ta lihtsalt kõik su mängud ära. Aga teistpidi on ka armas, kui ta tuleb mind kallistama. Pole halba heata.
Olgu siis, rohkem ei viitsi praegu kirjutada.
No comments:
Post a Comment