Head uut aastat!

Ootasime uut aastat
lasime pauku,
et vana ära saata.

Ma tahaks midagi vanast aastat kirjutada, aga ma ei saa midagi teha, et uue aasta mõtted peas on. Mõni inimene on kohe nii nõme, et lase olla. Aitab, rohkem ma sellest enam ei räägi.

Niisiis, aasta uus. Viisaka lapsena soovin ma kõigile head uut aastat ja ootan, et kõik teised samaga vastaksid. Nii see hea aasta tulebki. Minul oli algus igal juhul hea. Mul õnnestus pisaratega Triin enda juurde meelitada. Täna lähen temaga kinno saabastega kassiroju vaatama. Igal juhul on lahe, kui ta on. Ma katsun teda, ta on nii pehme. Ma norin temaga, ta on nii lahke. Mulle meeldib ta nii väga!

Oeh, ma olen üldse sõnakaks läinud: õiendan kõigiga. Eile käskisin issil meie juurest korterisse minna. Ma olin nii vihane tema peale, et ta julges meid Villuga magama panema tulla. Süüdi oli muidugi Villu, see issikas, temal oli issit vaja. "Issi uude, issi uude", nagu emmega ei saaks magama jääda. Ja emme, see tropp, kuulabki Villut. Ma vihkan, vihkan, vihkan seda! Kurat küll!

Villu ajab ka mind jube närvi, sest tal on kõiki neid asju vaja, mis minu käes on. Ma ei suuda tema kriiskamist kuulata, annan asjad ikka talle. Endal selline viha hinges, et kisuks poiskesel juuksed peast. Samas ei raatsi ka, ta ju ikkagi meie poja, jube armas ka.

Nii need päevad lähevad pidevas tülis. Ealine iseärasus, varane puberteet, ilmselt. Vahel saan asju ka, siis on kohe jube tore. Jõulude ajal sain üksjagu nodi. Kui ma aga neid asju ei saa, mida tahan, siis pillin.

Lasteaias ma ei käi. Ei hakkagi, kui vanemad just järgmisel nädalal mulle pinda käima ei hakka. Ma juba tean, et nad hakkavad.

Uuel aastal on sobilik lubadusi anda. Ma luban, et sel aastal olen usinam kirjutaja. Ausõna. Kui ma sõna ei pea, siis võite selle aasta viimasel päeval mulle seda nina alla hõõruda.

Lugupidamisega, teie töötukassa (mitte mõni Iir)