Oma kodus

Oleme siis lõpuks jõudnud oma koju. Reedest oleme sees. Õigemini, emme on sees, sest meie käisime nädalavahetusel maal Vana juures. Ema pidas pühapäeval oma sugulastele isegi oma sünnipäeva. Enne oli ta teinud Piretiga tublisti tööd elamise korrastamiseks. Kui me tagasi tulime, oli maja juba päris puhas. Kaminas põles tuli ja kõik oli kuidagi hubane. Kuigi, ma saan aru, on seal veel küllaga teha. Issi nõkerdab igal õhtul poole ööni vannitoa kallal. Pani kappi üles, keeras aknale riive ette jne. Eile paigaldas konkse ja nagisid käterättidele ja riietele. Ja ikka pole ta valmis. Vannitoa lagi on puhta tegemata: seal on vaja ripplae jaoks kipsplaati lõigata, enne veel raam kohale seada. Issi arutles kord, et ei tea, kas 3 aastaga saab selle maja korda seatud. No ei tea, eks näis. Praegu, ma saan aru, on kõigil tuju sellest remondist veidi alla käinud.

Asi vist veidi ka haigustes. Issi köhis ja oli tatine, nüüd on emme. Meie Villuga oleme tugevamad kui nemad. Naljakas, sest tavaliselt on ikka lapsed haiged. Nüüd on vastupidi.

Täna lähme Tartu hispaanlasi külastama. Oleksime pidanud juba kuu aega tagasi minema, aga remont võttis kogu aja. Parem hilja, kui mitte kunagi, ütelb vanasõna. Ja mina olen sellega nõus. Mina mõtlen nii, et parem olgu kõik rahulik, kui närvitsev. Mulle kohe üldse ei meeldi see sund ja kiirustamine. See teeb mind närviliseks ja ajab nutma. Arvatavasti on see isiksuslik eripära.

Las ta olla. Ma püüan nüüd jälle regulaarselt kirjutama hakata, sest kes ei luba, see ei tee kohe kindlasti.