Sünnipäev peetud

Pühapäeval sai siis minu sünnipäev ka lõpuks peetud. Külas käisid Angela, Paula, Bea ja Celia kontvõõrna. Päris kontvõõras see Celia ju ka pole, ma ikka tunnen teda, olen temaga hoovis mänginudki, kuid mina teda oma pittu ei kutsunud. Kes kutsus, oli Bea. Nemad tulid sünnipäeva hommikul minu ukse taha ja uurisid, et kas Celia võiks kah tulla. No mida ma neile ütlen? Karju: "Ei või, kasigu koju, vastik punnsilm selline!" Viisaka tüdrukuna ei tee ma ju niimoodi. Muidugi ma ütlesin, et las ta siis tuleb. (Ise mõtlesin, et kui ta nii kasvatamatu peab olema.) Seda kõike vaatas pealt veel ka Bea ema, et olla tulemuses kindel. Nii ta siis tuli ja mõnda aega meil oli, kuni Inmarol tuli ja ta ära kutsus. Ei tea, kas Celia ema sai teada, et tema tütar on kutsumata peol või mis, aga ära pidi ta minema. Ja ega midagi polnudki. Minul oli ju Angelaga rõõmu nabani. Me hüppasime voodis, mängiseme põrandal. Pugisime kooki ja makarone ning olime üldse ühed lahedad semud. Hea, et Bea võttis Paula oma hoolde, muidu oleks pidanud veel temagagi tegelema. Angela on mulle nagu pisike õeke. Ta on ju veel nii väike. Ikkagi rohkem kui pool aastat minust noorem. Nii pean ma tal suud pühkima ja lasteaias vaatama, et peale kakamist saaks ikka pepu pühitud. Kes tema eest veel siis hoolitseks? See ju see Waldorf lasteaed ongi, kus suuremad hoolitsevad väiksemate eest. Mina võiks hoolitseda kõikide väikeste eest. Nad on ju nii nunnud! Võtta neil käest kinni ja viia nad jalutama. Vaadata, et neil oleks kõik korras. Täiskasvanud ei saa tihti minust aru ja arvavad, et ma hüppan pisikestele lastele kallale. Aga olen ma siis mõnda sakutanud või hammustanud või kunagi võmmu kuklasse virutanud. Ei iial! Ja ega ei teegi.

Kingiks toodi mulle piknikukorv ja riideid. Kõik need olid lahedad. Isegi Bea toodud kotikene ajab asja ära. Selles mõttes on sünnipäevad ikka toredad. Siis mulle lauldi. Ja ma puhusin koogilt neli küünalt ära.

Ütlemata jäi veel, et meie tuba oli kaunistaud. Õhupallid riputati lampide külge ja tuba veeti nööri küljes rippuvaid paberkaunistusi täis. Nii kohe peab, mis sellest, et see kõik ju prügi on. Selles mõttes ütlen käsi südamel, et minu neljas sünnipäev läks korda mis korda.