Paula

See on minu sõbranna, Paula. Paula on selline veidi uje isepäine tüdruk, kes teeb seda, mida just heaks arvab. Talle meeldib väga kiikuda. Eelmisel reedel juhtus sellega seoses ka õnnetus. Issi tegi meile mõlemale hoogu ja Paula kukkus kiigelt maha. Õnneks mitte kõrgelt, vaid päris madalalt, aga ehmus ja hakkas nutma ikkagi. Mina ka oleks hakanud. Mul oli hoog vahest veelgi suurem, kuid jäin peale. Emme ütleb, et ma olen päris hulluks kiikujaks ära pööranud. Õige kah. Ma kiigun sinnani, kus on lennukid. Hirmu pole üldse. Vaid rõõm ja kõditav põnevus. Isa ma eriti hoogu teha ei viitsi, ja sellest pole suurt kasugi: nii kõrgele, nagu ma tahaks, ma nagunii ei suuda ennast kiigutada. Kui issi lükkab, siis on jalad palmi ladvas ja pilved ninasõõrmetes. Kui seal just on nohu kõrval ruumi.

Nohu, see va piinaja, ei taha ka järele jääda. Ikka tuleb teist ninast nagu jänesel Lotte multikas. Villul ka. Mis siin imestagi. Nüüd on meie emmegi haige. Mädapunnid kurgus ja köha nagu tõrrepõhjast. Issilgi vimmas, aga tema jõi viina ja keemiat otse pesuainepudelist, ühe päevaga sai vimmast üle. Te siis teate, kuidas haigusest üle olla?

Enda kohta ütleks veel seda, et rattasõit on mul päris selgeks saanud. Nagu Villul istumine. See Villu on meil üks suur memmekas. Kui emmet näeb, on kohe vaja tema sülle. Isegi kui ta kuuleb või haistab emmet, on pill lahti. Manuelal on päris raske. Väike poisike oskab juba südantlõhestavalt nutma hakata, kui teab, et emme on teda sülle võtmas.

Muud huvitavat nagu polekski. Tervist siis!