Villu eri

Olen jälle kodus, sest jäin haigeks. Nohu on nabani ja köha taevani. Palavikku ei tea, sest kraadiklaas on kadunud.

Tahtsin kirjutada oma poisikesest, Villust. Villu on samuti nohune ja köhane ning hetkel Manuelaga Pueblo peal. Istub oma kärus ja vaatab suurte silmadega ilma. Ta on meil kangesti uudishimulik. Tahab kõike näha ning kätte krahmata. Sellepärast on temaga jama. Ta haarab laualt supikaussi ja minu juukseid: mida aga saab, et need kohe endale suhu toppida. Samas sööma ta nii kange mees polegi. Antakse talle ju kanasuppi ja puuviljaputru. Neist saab ehk mõne lusikatäie kõhtu. Enamus jääb ikka pudipõllele või lihtsalt näole ja pähe. Peale sööki on ta nagu väike põrsas, kes ei taha lasta ennast pesta. Kui ta nägu küüritakse, siis keerab ta selle ära, püüdes sedasi pääseda. Ninapühkimisega on tema vastusõdimismeetodid märksa ägedamad. Siis tulevad ka käed appi. Täitsa raske on vahest tal see nina puhta saada. Kui aga võetakse veel appi ninapuhastusvahendid, nagu humeri pihusti, tatillutt või (hullem veel) süstal, siis on paanika kohe majas ja meie poisi tuju pikaks ajaks rikutud.

Muidu on ta meil jalgpallihull. Kui miski ei tee enam ta tuju heaks, siis on paras aeg minna õue palli taga ajama. Kuna ta ise veel käia ei oska, siis võetakse ta sülle ja aetakse nii palli taga. Muidugi on ohtlik, kui palli mängida Jossuga. See hakkab mingi aeg kõvasti lööma, ja nii on Villu saanud korra palliga päris kõva matsu vastu pead. Teine kord läks napilt temast mööda, aga ehmus ta sellestki. Ega need väiksed äpardused pole ta pallimängutuju rikkunud.

Kuna ta on selline pallihull, siis vahest kujutab ta ette, et on isegi pall ning veeretab ennast kas mööda põrandat või voodit. Ema ütleb, et Villem jookseb mööda voodit! Tihti tuleb teda otsida radiaatori alt või padjakuhjade vahelt, mis ümber madratsi on kuhjatud. See on tema viis liikumiseks. Veidi liigub ta ka otse tagaotsa püstiajades ennast jalgadega edasi lükates. Aga see pole just tema tugevam külg.

Viimastel päevadel on ta hakanud veidi iseseisvalt istuma. Tudiseb küll ja vajub kiiresti uppi, aga ikkagi istub juba. Aeg kah juba, ikkagi kuuekuune! Ja kaks hammast on tal kah. Uusi pole veel tulnud. Ja üks sõna on: "Ke" või "Que", kas võtta seda eesti või hispaania keeles. Vahest harva ütleb ta ka "Pää". Viimast ikka aruharva.

Selline on minu poiss ja selline on enamvähem tema praegune arengujärk.