Loll jutt au pairist lasteaias

Peaks midagi jube lollakat täna kirjutama. (Kohe on selline lolli jutu kirjutamise tunne.) Näiteks seda, et meil elab köögis üks leivakotisulgur, kes ise arvab, et ta on päris haarakas - kraaks-kraaks. Muidugi pole ta mingi õige harakas, sest tal pole sulgigi seljas ja hea juhul on ta ainult üks suur saba. Õiged harakad lendavad meil köögiaknast mööda ja naeravad selle isehakanu üle. Aga meie haarakas ei lase ennast sellest kõigest häirida, vaid käib ja laiutab mööda kööki. Sõimleb banaaniga ja, mis veel hullem, hiilib Tilts-Viltsi selja taha ning ehmatab teda: puhh! Ta on meil ikka päris pöörane.
Siin ma lõpetan selle lollaka jutu ära, sest nagunii keegi ei usuks, et meil selline haarakas köögis elab. Samamoodi ei usu keegi, et meie köögiaknast paistavad hobused. Ma ütlen teistele, vaadake neid uhkeid ratsusid. Nemad vaatavad nagu tohmanid hobusele otsa, aga hobust ei näe. Ja siis nad ka ei usu. Mõtlevad vaid, et mina olen peast sutsu oh-oh. Ise nad on! Kõik teised peale Manuela, minu uue mänguasja.
Tegelikult pole Manuela minu kaisukaru, vaid meie esimene ja päris uus au-pair. Ta tuli siia, et minu ja Villuga tegeleda. Meile meeldib ta jubedasti. Ta on nii tore. Tal on ilusad pikad juuksed, mida saab kammida või niisama katsuda. Ta on nii lahke ja hea. Just sellist meile oligi vaja. Silvia muidugi nüüd enam ei tule. Mis ta tuleb, kui Mauela on meil kogu aeg majas? Silviast on veidi kahju, sest ta oli ka tore. Manuela jääb esialgsete plaanide kohaselt kuni jõuludeni meile. Siis otsime uue, kui muidugi leiame. Kui ei leia kedagi, siis peab Silvia ikka meie juurde tulema. Eriti veel selle pärast, et emme läheb juba reedest tööle. Võibolla saame me Manuela ära rääkida ja ta ei lähegi Austriasse tagasi. See oleks lahe. Jääks see minemine ja uue otsimine ära. Kõik see on ju veidi tüüta, kuid ühtlasi ka huvitav. Oleks siis vaid, et uus poleks au pair poiss!
Mis aga huvitav pole, on minu lasteaed. Ma ise sinna küll ei läheks. Kuna ma olen laps, siis pean ma tegema seda, mis vanemate arvates on mulle parem. Nemad arvavad, et minule on väga vaja väikseid vastikuid karjuvaid hispaanlasi vaadata. Olgu, kui nad ennast nii paremini tunnevad, siis ma võin selle pool päeva ära kannatada. Ärgu nad vaid lootku, et ma neid selle eest suure suuga tänan!

Tänan kannatlikkuse eest ja luban peagi uuesti pöörduda!