See on nüüd vana värk, aga saage aru, meil pole internetti. Meil tuleb ta vaid naabri armust. Kui naaber oma toavõrgu antennile teki peale viskab, oleme meie ilma. Kui tal tuleb mõte lahke olla, siis saame. Nii see on.
Ma siis kopeerin siia oma viimase reisi märkmed. Muidu olgu öeldud, et ma elan hästi. Emme küsis täna, kus ma käisin. Ta kahtlustab Martat. Ja siis ma ütlesin talle, et me sõitsime autobussiga, ma ei tahtnud telekat vaadata ja Vicente muudkui istus. See tähendab nende jaoks seda, et ma istusin päeva aega Marta pool. Mis see minu jaoks tähendab, sellest ei saa ma ise veel hästi aru. Tulgu siis nüüd reisikiri.
Laupäev 10.13. Reisi peal Cabo de Catas. Kõik neli: emme, issi ja Jossu minuga kaasas. Hommikusöök on söödud ja varsti lähme kõrbet avastama. Ega meil muud plaanis olegi, kui siin kandis lihtsalt veidi ringi vaadata. Kodust oleme umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel.
Eile telki üles pannes saime aru, kui viletsad telkijad me oleme. Polnud meil kaasas haamrit ega midagi sellist, millega telgivaiu kivikõvasse maasse taguda. Meie telgi vaiad ei kõlbagi antud oludesse. Lähevad niisama kõveraks, mis sa siis tagumisest veel räägid. Peame tavalised jämedad raudnaelad muretsema, mis ajaksid asja ära.
Eile telki üles pannes saime aru, kui viletsad telkijad me oleme. Polnud meil kaasas haamrit ega midagi sellist, millega telgivaiu kivikõvasse maasse taguda. Meie telgi vaiad ei kõlbagi antud oludesse. Lähevad niisama kõveraks, mis sa siis tagumisest veel räägid. Peame tavalised jämedad raudnaelad muretsema, mis ajaksid asja ära.
Veel jätsime me kaasa võtmata telgisuu ette pandava mati. Nüüd kanname jalgadega liiva oma tuppa. Eile õhtul läks üks meie kahest õhkmadratsist katki. Nii magasid kaks kõval esimesel korrusel ja kaks pehmel, kuid pragiseval ja visiseval teisel. Kokkuvõttes oli kõigil ühtmoodi sant magada. Ujuda saime ka vaid basseinis, sest meri oli külm, laine kõrge ja põhi kivine. Aitab, lähme maad uurima. Kell on punkt 11.
Oleme kolmandat päeva reisil, kaks ööd selja taga. Eile müttasime kõrbes, kus otsisime Cabo de Cata tuletorni, mida me lõpuks ei leidnudki. Nägime vaid kaugelt. Enne marssisime aga 3,5 kilomeetrit vastu mäge, kust tuli pärast ka tagasi tulla. Varem olime La Isletas kalapüüki vaadanud, baarileti ääres koolajooki ja mahla joonud, pärast veel vaatluspunktidest looduseilu ning kajakaid vaadanud. Veel sai musta suureteralise vulkaanilise liivaga rannal istutud ja neil, kellele see meeldib, meres supeldud. Mina muidugi viimaste hulka ei kuulu. Telkimine on läinud aga lihtsamaks.
Hommikul pandi mind dušši alla. Meil oli plaanis Sobrase klaaskivi koopas käia, kuid kahjuks olid kõik instruktorid juba koju läinud. Meil jäi koopasuult üle vaid uudistada ja teada, et siit sisse minnes võiks neljakilomeetrise mataka ette võtta või lihtsalt Indiaani Joe kombel labürinti ära eksida ning lõpuks sinna ka koolda. Kõigele lõpuks jäi taskulampki autosse nii, et säh sulle koopamatka. Aga koobas hingas kuumas suvepäevas lausa supermarketi külmletilikult. Mõnusalt kõhe oli. Jossu ei julgenud muidugi isegi päris koopa suunigi tulla. Meie kolm piilusime pimedust kolme sammu kauguselt. Koopasuuni viiv jõesäng oli piiratud õitsvate taimedega ja üldse lõpmatult lahe. Sealt edasi viis tee meid aga Mini Holliwoodi.
Mini Holliwood pole muud kui üldnimetaja kauboifilmide väntamise kohtadele. “Mini” sellepärast, et see on päris Holliwoodiga võrreldes väike. Holliwood aga sellepärast, et ameeriklased armastavad Hispaania kõrbe oma maa filmide tegemiseks. Naljakas, kas pole? Meie külastasime kauboilinnakest nimega Brava. See oli selline päris Mehhiko Texase moodi linn, kus ei puudunud kaktused, pangad, hobused ja isegi kõrtsikaklused. Muidu oli see kõik seal butafooria. Seinad olid päris, aga sees oli tühjus ja lagunemine. Asi ju ka selles, et need kohad on päris ammu tehtud. 1960ndatel. Siiani käib seal filmitöö. Viimane film vändati meie linnakeses 2004. aastal. Samas käivad ka muusikud seal videoklippe tegemas ja kindlasti on neil veel millekski rakendust. Kord elus on sellist kohta päris huvitav näha.
Maastik ja mäed olid selles kandis veelgi trööstitumad kui Mordorimaal. Kui sellel maal üldse põllumajandust on, siis vaid hiiglaslike kasvuhoonete all. Kasvuhooneid pole vaja mitte sooja hoidmiseks, nagu mõnel pool, vaid hoopis selleks, et takistata vee aurustumist. Kasvuhooned ise on aga enamasti nii lagunenud ja räämas, et nende vahel sõites jääb tunne, nagu liiguks Aafriaks. Seda arvamust süvendab veel ka see, et tee ääres näed jalgsi ja ratastega rohkem musti inimesi kui kohalikke hispaanlasi. Ju nad leiavad neis kasvuhoonetes tööd, seetõttu nad nende vahet väntavadki. Külad, kust kilemajad meelde jäid olid Campohermosa ja Saladar y Leche.
Õhtu lõpetasime omaenda külas Isla Negras. Oli mida imetleda. Päris armas kalurikülake, mis on küll nüüdseks turistikaks muutunud. Sõime seal kõik neli jäätist ja imetlesime merd kõrbemaastiku taustal. Teadsime, et juba homme jääb see kõik meist maha. Magama saime lõpuks pool kaksteist naabrite kisast hoolimata.
Oleme kolmandat päeva reisil, kaks ööd selja taga. Eile müttasime kõrbes, kus otsisime Cabo de Cata tuletorni, mida me lõpuks ei leidnudki. Nägime vaid kaugelt. Enne marssisime aga 3,5 kilomeetrit vastu mäge, kust tuli pärast ka tagasi tulla. Varem olime La Isletas kalapüüki vaadanud, baarileti ääres koolajooki ja mahla joonud, pärast veel vaatluspunktidest looduseilu ning kajakaid vaadanud. Veel sai musta suureteralise vulkaanilise liivaga rannal istutud ja neil, kellele see meeldib, meres supeldud. Mina muidugi viimaste hulka ei kuulu. Telkimine on läinud aga lihtsamaks.
Hommikul pandi mind dušši alla. Meil oli plaanis Sobrase klaaskivi koopas käia, kuid kahjuks olid kõik instruktorid juba koju läinud. Meil jäi koopasuult üle vaid uudistada ja teada, et siit sisse minnes võiks neljakilomeetrise mataka ette võtta või lihtsalt Indiaani Joe kombel labürinti ära eksida ning lõpuks sinna ka koolda. Kõigele lõpuks jäi taskulampki autosse nii, et säh sulle koopamatka. Aga koobas hingas kuumas suvepäevas lausa supermarketi külmletilikult. Mõnusalt kõhe oli. Jossu ei julgenud muidugi isegi päris koopa suunigi tulla. Meie kolm piilusime pimedust kolme sammu kauguselt. Koopasuuni viiv jõesäng oli piiratud õitsvate taimedega ja üldse lõpmatult lahe. Sealt edasi viis tee meid aga Mini Holliwoodi.
Mini Holliwood pole muud kui üldnimetaja kauboifilmide väntamise kohtadele. “Mini” sellepärast, et see on päris Holliwoodiga võrreldes väike. Holliwood aga sellepärast, et ameeriklased armastavad Hispaania kõrbe oma maa filmide tegemiseks. Naljakas, kas pole? Meie külastasime kauboilinnakest nimega Brava. See oli selline päris Mehhiko Texase moodi linn, kus ei puudunud kaktused, pangad, hobused ja isegi kõrtsikaklused. Muidu oli see kõik seal butafooria. Seinad olid päris, aga sees oli tühjus ja lagunemine. Asi ju ka selles, et need kohad on päris ammu tehtud. 1960ndatel. Siiani käib seal filmitöö. Viimane film vändati meie linnakeses 2004. aastal. Samas käivad ka muusikud seal videoklippe tegemas ja kindlasti on neil veel millekski rakendust. Kord elus on sellist kohta päris huvitav näha.
Maastik ja mäed olid selles kandis veelgi trööstitumad kui Mordorimaal. Kui sellel maal üldse põllumajandust on, siis vaid hiiglaslike kasvuhoonete all. Kasvuhooneid pole vaja mitte sooja hoidmiseks, nagu mõnel pool, vaid hoopis selleks, et takistata vee aurustumist. Kasvuhooned ise on aga enamasti nii lagunenud ja räämas, et nende vahel sõites jääb tunne, nagu liiguks Aafriaks. Seda arvamust süvendab veel ka see, et tee ääres näed jalgsi ja ratastega rohkem musti inimesi kui kohalikke hispaanlasi. Ju nad leiavad neis kasvuhoonetes tööd, seetõttu nad nende vahet väntavadki. Külad, kust kilemajad meelde jäid olid Campohermosa ja Saladar y Leche.
Õhtu lõpetasime omaenda külas Isla Negras. Oli mida imetleda. Päris armas kalurikülake, mis on küll nüüdseks turistikaks muutunud. Sõime seal kõik neli jäätist ja imetlesime merd kõrbemaastiku taustal. Teadsime, et juba homme jääb see kõik meist maha. Magama saime lõpuks pool kaksteist naabrite kisast hoolimata.
No comments:
Post a Comment