Castilla La Mancha

Zapatero, zapatero no te quiero, no te quiero, laulsin mina, kui me sõitsime mööda Castilla La Manchat.
Kus me siis sõitsime? Kõigepealt läksime Alcala de Jucarisse, seal magasime öö poolkoopamajas. Järgmisel hommikul sõitsime mõned kilomeetrid pärapõrgu poole Tolosasse. Seal vaatasime jõge ja pildusime kive vette. Seejärel istusime pikemalt autosse, et minna El Campo de Criptanasse tuuleveskeid vaatama. Veskid üle vaadatud ja tuul ära kannatatud, läksime oma ööbimiskohta Casa de Comicosse, El Tobosos. Järgmisel päeval sõitsime Toledosse. Kaks päeva vaatasime kirikuid ja vanu maju nii et silmad jõllis ja jalad kanged. Magasime veidi Toledost väljas Burquilloses. Oma reisi viimase öö magasime Villanueva de los Infanteses. Teel sinna vaatasime üle Consuegra tuuleveskid ja Valdepenase viinamäed ja veini faktoorid. Viimaks loksusime oksendamiseni ilusa vaatega mägiteel ning tegime Hellinis pätti.

Kes rohkem lugeda ei viitsi, pangu siin kohal arvuti kinni või visaku väljatrükk ahju, sest kõik oluline sai reisi kohta ära öeldud. Edasi pajatan ma ainult ebaolulisest ja panen vaatamiseks üles ka mõned pildid.

Minema saime veidi peale ühtteist. Auto nina nuuskis Alcala de Jucari suunas. Ega ta midagi ei saanud tunda, sest see külake on meist ikkagi 180 kilomeetri kaugusel. Sinna me sõitsimegi peaaegu ühe jutiga. Vahepeal oli vaja bensiinijaamast läbi käia. Vahetult enne meie küla pugisime oma leibu ja jokse. Alcala juba paistis. Meie olime üleval, küla meist aga allpool. Ütlen kohe ära, et see küla on kriidikalju serva peal, ühel pool pirakat looduslikku amfiteatrit, millest kohe teisele poole jääb sarnane looduslik ring. Raske on seda arusaadavalt seletada. Seda peaks ise nägema. Kõige naljakam on veel see, et kui sa sellest august välja ronid, on ümberringi täitsa tasane maa, ei lohke ega muhke.

Meie käisime seal külas Kuradikoopas (La Cueva de Diablo). Kurat ise müüs pileteid. Mulle tegi veel nalja, mille peale ma käratasin “No” ja tegin käega ähvardava liigutuse. Seda tegin teistelegi onudele. Kuradi koobas oli ikka kuradi pikk, sügav, lahe ja kriidine. Lõpuks said meie riided ja jalatsid täitsa valgeks. Seal võis näha sees vanu potte ja panne, põllutööriistu ja Kuradi pilte. Koobas ise viis läbi kriidikalju teisele poole. All oli rohelise veega jõgi ja kõrged puud vasttärganud vahast läiklevate lehtedega. Ilus oli. Meil oli aega seal kõike seda imetleda, sest Kurat oli sinna kohviku teinud ja oma trikitamistega meile ka õlud, kohvid, mahlad ja fantad kaela määrinud.

Koopas käinud, pidime kinomuuseumisse minema. Kuradi käsk jälle. Ta oli ühe pileti peale nii koopa, joogid kui ka kinomuuseumi pannud. Ja me ei saanud ju midagi raisku lasta, mis kalli raha eest ostetud. Kinomuuseum polnudki niivõrd kinoga seotud, kui üks vanakraamiladu, mis oli vanasse kinoruumi kokku kuhjatud. Seal oli härjatopis ja nisurappimislaud koos katkiste kummidega punnvõrri ja ilgelt pruuni munalikööriga. Kõike muud oli ka, mis üks inimene kätte võib saada. Muidu oli päris põnev.
Edasi läksime küla kohal kõrguvat kindlust vaatama. Ega seal enamasti midagi vaadata ei ole. Mina kukkusin põõsasse ja Jossu kinkis emmele ühe tulipunase mooni. Moone oli seal veelgi, metsikud, hirmus haprad ja närtsisid kohe, kui neid murdsid.

Selle aja peale oli kell juba seitse saanud ja kõht kole tühjaks läinud. Läksimegi alla linna sööma. Kuna kokk veel põõnas, pidime pool tundi niisama mänguväljakul liugu laskma ja jõe ääres istuma. Lõpuks oli kell sealmaal ja me tellisime oma toidu ära. Toitu kiita ei tasu, hea seegi, et kõhu tegi täis.
Kui me oma kodu poole hakkasime minema oli juba päris pimedaks läinud. Meie kodu oli seekord poolkoopamajas. See tähendab seda, et kui uksest sisse astud, astud tavalisse majja. Kui aga astud kolm sammu köögi poole, oled juba mäe sees. Ühtegi akent seal pole, tunned ainult kalju lõhna ja saad aru, et kui pea sinna vastu lööd, on jube valus. Eriti koopas oli aga emme ja issi magamistuba. Seal oli üks pisike voodi päris kaljuserva all. Emme sinna minna ei julgenudki, sest ta oli välja mõelnud, et just siis kui tema sinna astub, kukub umbes sajatonnine kivimürakas talle kaela. Issi aga arvas, et sellelt voodilt on veel surnud Kristus puudu või vähemalt mõni koolnud vanaema. Lõpuks pean tunnistama, et selles majas oli kuradi hea magada, vist tänu sellele, et Kurat meile nii lähedal oli.

Hommikul kukkusin ma trepilt muhu kuklasse ja olin üsna pahur, sest eelmine päev jäi minu lõunauinak vahele ja terve õhtupooliku trampisin mäest üles ja alla.

Pakkisime asjad, jätsime võtme lauale ja läksime Tolosat avastama. Ega seal midagi muud peale Jucari jõe laia koha polnudki. Kaljud olid ka kenad. Mets oli. Ja vana veidi maha jäetud küla. See kant oli veidi pärapõrgu moodi, kus polnud isegi mobiiltelefoni levi. Kõrgel kaljul oli üksik lagunev koopamaja. Selle oli vist küll üks paharet sinna suures hädas ehitanud, kui ta oma tempude pärast alt külast minema kihutati. Seal kõrgelt oli tal hea külainimesi kividega loopida ja häda korral neile kaela pissida.Peale üht saime liikuma El Campo de Criptana suunas.

Mina tudusin kogu tee. Alles tuuleveskite juures ärkasin. Küll need tuuleveskid on ikka ilusad. Valged ja suurte tiibadega, palk teisel pool tiibi. Algul me ei teadnud, milleks see palk, aga hiljem tuli välja, et sellest keerati veski tuulega soodsasse suunda. Sisse me seal kahjuks ühtegi veskisse ei saanud, isegi sellesse, kus oli turismibüroo, sest see ju ei töötanud. Naljakas, uksel oleva info järgi pidi töötama, aga Hispaanias see alati nii ei ole. Nad oleksid pidanud panema uksele: Avame siis, kui jõuame ja sulgeme siis, kui läheme! Midagi sellist nägime El Tobosos ühe suveniiripoe uksel. See oleks olnud aus. Üldse jättis see Criptana kant veidi räbaka mulje. Kõik kohad olid täis prahti ja klaasikilde. Lisaks kimasid seal pöörased kohalikud oma üle igasuguse müra tegevate tsiklitega. Ju nad tahtsid meile näidata, et neil on seal kõige rohkem lärmi. Tuulikud üle vaadatud ja veidi ka külla piilutud, läksimegi oma järgmisse koju - La Casa de Comicosse.

Oli see vast üks koomiline maja. Igal pool rippusid maskid ja muu näitlemisega seotud träna. See tuli selle pärast, et majaperenaise mees oli näitleja. Ise elas pererahvas samas majas, kus neil oli neli tuba välja üürida. Maja kujundus oli imearmas. Ainus viga oli ebamugavas magamises. See oli ainus öö, kui pidime kummimadratsil magama. Tegelikult oli minule ju ka titevoodi toodud, aga mina sellises ei maga. Issi peen sitside ning satsidega Romeo ja Julia voodi oli talle liiga kõva, sellepärast kurtis ta hommikul seljavalu. Muidu oli El Toboso küla igati kena. Kirik ja klooster olid, mõned restoranid nagu kord ja kohus. Ühes sellises pugisime ka imehead toitu. Mina sain tortilla, emme aga sealiha apelsinikastmes koos kaaviariga. Issil oli lõhe ja Jossul ainult friikad. Odav oli kokkuvõttes ka, mis oli samuti hea. Hommikusööki andis koomikutemaja perenaine. See oli päris tavapärane, kuid samas rikas eine. Enne edasiliikumist käisime Dulcinea majamuuseumis ning ostsime veel turistinänni ja siis hakkasime mõned minutid peale kahteteist Toledo suunas sõitma.

Meie Jossuga magasime jälle kogu tee. Toledos ärkasime. Jube külm tuul oli. Sõime jõe ääres ja siis hakkasime linna ronima. Ronima muidugi, sest kogu linn on künkaveerel. Jube raske oli. Nii ilus oli. Igat väravat ja maja oli vaja pildistada. Poes oli nii lahedaid mõõku ja nuge, et Jossu ei saanudki muud, kui ainult ohata, et kuidas tema ikka kõike tahaks ja keegi talle mitte midagi ei osta. Ei ostagi! Me oleme koonrid ja ostame ainult siis, kui kole odavalt saab.

Linnas käia on ikka jube väsitav. Eriti veel siis, kui sa üldse ei orienteeru. Toledos on ka raske orienteeruda, sest tänavad moodustavad kõrgete majade vahel kitsaid käänulisi labürinte ja tänavanimedega pole nad just priisanud. Kui sa jõudsidki arusaamisele, et asud sellel või tollel platsil, ei saanud sa ikka aru, kust poolt sa olid tulnud ja kuhu lähed. Suure punnimisega ning inimestelt küsimisega jõudsime juudi linnaossa, mida otsisime. Ega ta teistest linnaosadest muu poolest ei erinenud, kui seal võis näha nii mõndagi Taaveti tähte. Sünagoogis käisime. Enne veel külastasime jube tähtsat Hispaania kõige ilusamat gooti stiilis kirikut - San Juan de los Reyes. See pidi muidu klooster olema, aga mina ei näinud küll ühtki munka ega saanud aru, kus nad elavad.

Sellega me esimese Toledo päeva ka lõpetasime. Läbi vaeva ja tüli jõudsime liikuvate treppideni, millega saime linnamüüri taha, kuhu jäi meie auto. Juba oli Paco helistanud ja muretses, et kuhu tema üürnikud küll jäävad.

Paco oli üks jõuluvana moodi mees, kes seisis jalad harkis keset teed Burquillose külas, et näidata meile öömaja kätte. Päris lahe vana talumaja oli, kamin sees ja puha. Meil oli isegi oma hoovike, kus sai kohvi juua. Sel õhtul olime nii väsinud, et enam majast välja ei läinudki. Kell kümme lasime tule surnuks ja vajusime norinal koikudesse.

Järgmisel hommikul ootas meid taas Toledo. Algselt oli plaan lõunaks koju magama sõita, aga nii see ei läinud. Ma suikusin linnas oma beebikärus ning meie käisime mööda kirikuid ja katedraale kuni süda pahaks läks. Vahelduseks tegime ka turistirongiga linnamüüri ümber ühe tiiru ja leidsime, et küll see Toledo on ikka ilus. Igast ilust saab kord küll ning kuuest läksime tagasi oma kodukülla. Üks häiriv asi jäi Toledo juures meelde - kihav liiklus kitsastel tänavatel, kus puudub arvestatav jalakäijaala. Jube tüütu on kogu aeg autode eest pakku joosta või vastu müüri ennast imeõhukeseks teha.

Burquilloses jõime aias kohvi, küpsetasime tortillat ja kobisime jälle kümne ringis magama. Issi puges ka voodisse, aga enne ühteist öösel tõmbas riided selga, et minna linna procecineseid vaatama. Need on sellised naljakad rongkäigud, kus inimesed kannavad võluririideid ja võtavad suure Jeesuse või Maria kuju selga ning kiigutavad siis seda endal valust ja vaevast näod õunavissi moodi krimpsus. Trummi löövad nad ka ja puhuvad trompeteid, vahest laulavad, aga muud seal palju polegi. Sellist üritust nägime veel meie järgmise kodu Villanueva de los Infantesi rõdult ja Hellinis.

Meie järgmine ja viimane kodu oli siis sellise naljaka pika nimega. Muidu oli küla nagu vana usukants koos oma kümne kiriku ja konvendiga. Keskplatsil oli puust rõdud, mida peab iga turist kohustuslikus korras vaatama. Siis on seal veel pronksist Don Quijote hobune, millel on mõnus ratsutada. Üldse oli kogu see reis, mille me tegime, mööda Don Quijote radasid. See muidugi ei tähenda nagu oleks hidalgo 1200 kilomeetrit kapanud, vaid ikka seda, et tema kuulus nimi meelitab turiste ja toob raha sisse. Päeva lõpetasime ühes Villanuevas pitsarestoranis. Mina maksin meie kõigi eest. Läksin 50eurone näpu vahel leti juurde ja ootasin, kuni minu poole vaadati. Aga et vaatajaks oli kõige koledam onu, tuli mul nutt peale. See ei tähenda, et maksmata jäi. Onu tõi mulle 20eurise tagasi ja me läksime oma tuppa magama. Kuna õhtu oli külm, sain mina veel issi kampsuni selga. Sellega nägin ma välja nagu üks naatsaretlane, need, kes rongkäigus käivad.

Järgmine hommik oli kõle. Vihma hakkas sadama. Mägede tippudel oli lumi. Meid see ei seganud, sest auto küttesüsteem, erinevalt jahutusüsteemist, töötas. Mina oksendasin. Jossul ja emmel oli paha. Kõik olid reisist väsinud.

Hellinis tegime peatuse ja otsisime söögikohta. Leidsime ühe rootsilauastiilist koha, kus ladusime taldrikud täis ja võtsime magustoitu ka. Kõik maitses nii hästi ja oli kokkuvõttes meile tasuta. Peale söömist oli aga vaja kiiresti külast kaduda. See oligi meie soov, sest autosistumine oli nii tüütuks muutunud.