A por ellos, ole!

Viva Espana! A por ellos, ole, ole! Täitsa hullumaja oli linnas. Kõik karjusid ja tuututasid ja jooksid ja hüppasid, peale sakslaste muidugi. Need norutasid niisama löödutena treppidel või toksisid varbaga tühja pitsakarpi. Nii see oli, eile, 29. juunikuu päeval, kui meie kallis Espana tegi saksa tolbajoobidele, nagu issi ütleb, tuupi. Ja paras neile! Meie kõik olime ja oleme Espana poolt. Mulle endale meeldib kõige rohkem Torres, tal on nii nunnud tedretähed ninnil. Muidu on tal ka selline nägu, nagu oleks kõik teised süüdi peale tema. Dani Güiza meeldib mulle ka. Tema ema elab Mallorcal ja tal pole ühte esihammast suus, aga ta elab Danile puta madre kaasa. Ja Iker Casillas, kas on kuskil veel paremat puurivahti? No, no, no.

Kõik hispaanlased arvavad nii. Nii vanad kui noored. Emme ja issi käisid eile mängu linnas vaatamas. Mis nad seal mängu nägid, rohkem vaatasid inimesi. Nende taga istus vanapaar. Naisel oli hääl nagu surmal. Hispaanlastel ongi muidu sellised hääled. See ei takista neil kähistamast: “Venga, Xavi, venga!” Või “Ai-ai-ai-oh, vaya, vaya!” kui pall juhtus sakslaste kätte sattuma. Õnneks seda palju ei juhtunud. Sakslased olid ikka äpud kah. Vast sellepärast polnudki paljud sakslased väga löödud. Ja kui olidki, siis võttis hispaanlaste pöörane pidu ja tants neil ruttu norutuju.

Rõõm võidu üle ei tähenda aga täielist rahulolu, nii mõnedki hispaanlased olid oma treeneri suhtes kriitilised. Kui Aragones intervjuud andis, karjuti: “Donde esta Raul?” Kus on Raul, Madridi Reali ebajumal? Eks ta vaatas kodus telekast mängu. Just seda heidavadki hispaanlased Aragonesile ette, et ta nende lemmiku koju jättis. Kokkuvõttes õieti tegigi, kuigi me ei saa kunagi teada, kas koos Rauliga poleks Hispaania Eurocopat võitnud.

Issi käest küsiti ka: “Aleman?” Issi ütles ikka, et ole. Vist ei usutud, üks väike tädi tuli midagi õiendades teda õlale toksima. Ju vast tahtis öelda, et oled, oled, aga salgad.

Kui mäng läbi, tehti võidu auks kange tulevärk. Tegelikult mitte nii väga võidu auks, vaid meil oli ilutulestiku võistluse viimane, kõige tähtsam, vaatus pidamata. See oli vägev. Seal oli punased ja siniseid ja kollaseid ja valgeid ja mis värvi tulesid veel. Mõned neist läksid üles, teised tulid alla, kolmandad jäid madalale veepinnale, mõned vibreerisid ussikestena taevas. Peab jälle hispaanlasi kiitma, sest paugutamises, raha vastu taeva laskmises, on nad meistrid. Isegi need, kes muidu tulevärgist ei hooli, jäävad tahes tahtmata seda vaatama ja otsivad lummatult taevas moodustuvaid kujundeid. Kui see lakkamatu tulistamine vastu taevast kestab veel ka ligemale pool tundi, siis on see lihtsalt muljetavaldav. Meie Totuga kahjuks seda kõike sel korral veel ei näinud, me jäime Martaga koju magama. Järgmine aasta lähme meie ka igal juhul kaasa.

%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%%

Hispaania jalgpallitriumfi on tänavatelt näha. Poisikesed mängivad punaste särkidega, seljal 7, jalgpalli ja kisavad vahel, kui aega jääb: “Viva Espana!”