Käisin arsti juures. See oli üks naljakas arst, aga ikkagi prantsuse oma. Vastuvõtt oli ta omas kodus. Kitlit tal seljas polnud. Kurguvaatamise jäätisepulka tal polnud, läks tõi köögist lusika. Muidu oli ta jube hea. Andis pärast meile shokolaadi ja puha. Minul oli aga palavik ja köha-nohu. Rohtu kirjutas ka. Nüüd ma siis võtan vastikut rohtu. Hullemat veel kui sibulameeleotis. Ikka selleks, et tervis tagasi tuleks. Muidu on meil siin kole kuum. Suvi on käes. Kõik ruumid on aga seetõttu jube külmaks jahutatud, ikka selleks, et inimesed haigeks jääksid ja siis vastikuid rohte sööksid. Kui nad pole enne just kõvasti porgandeid puginud. Nagu meie Marta. Tema ütleb, et näe, tema polegi haige, sest sööb hoolega porgandit. Totu sööb ka porgandit nii, et kõrvad kasvavad ja on terve nagu (porgand) purikas. Meie issiga ei võta toorest porgandit suhugi ja köhime ning luristame ninaga terve suve. Oeh, kui paha, vali kas sööd porgandit või kõõksud köhida.
Totu sünna on tulemas. Totu on madre mia suur, saab seitsmeseks, endal ülemine esihammas puudu. Ma olen tähtis, mul on 16 hammast suus! Terve Totu klass tuleb kohale. Kõik need Mariad ja Patriciad ja Noahid ja Iiahid. Mis me neile küll süüa teeme? Pitsat ja friikaid ja vastikut kalasuppi muidugi. Just seda, mida mina iga päev lõunaks pugima pean. Jossu nõudis veel ka shokolaadikooki. Sünnast ise pidi tulema üks jooksmispidu. Jooksmispidu sellepärast, et Totu on kõige kiirem, siis ta võidaks. Kaotada ta ju ei taha, siis ta kohe pillib. Noah teeb paar päeva peale Jossu pidu sukeldumispeo. Ikka sellepärast, et ta on kõige parem sukelduja. Mina sinna ei lähe, sest kujutan juba ette vaest Sveni, Totu klassist, kes peab neetud kohustusliku sukeldumise pärast päratu sügavasse basseini ära uppuma, kuna ei oska ujuda. Ma loodan, et Sveni vanematel on oidu poiss koju jätta. Ja loodetavast ei luba ema ka armast Nilsi Noah peole. Nils teeb mulle alati nunnu-nunnu, kui me Totut koolist tuues talle peale satume.
Tsau siis!
No comments:
Post a Comment